Eesti angerja teekond merre – keerulisem, kui seni arvatud

Priit Bernotas, Eesti Maaülikool, 15. juuli 2020

Peipsi järv võib kogutud andmete taustal kujutada rändangerjale olulist takistust – Emajõest suurde järve sattumine tekitab segadust ja Narva asemel võtavad kalad suuna hoopis Pihkva poole.

Eesti-Vene piiriülese programmi projekti ESTRUSEEL raames uurivad Eesti ja Vene teadlased katsepüükide kaudu, kui laialt on Eesti asustatud angerjad levinud Narva jõe vesikonnas.

KUIDAS HINNATA VARU SUURUST? Viimase 60 aasta jooksul on angerjavarudega toimunud Euroopas suured muutused. Liigi varu on vähenenud kriitilisele tasemele ning seetõttu on suurem osa Euroopa Liidu liikmesriike võtnud vastu angerjamajanduskavad, mis peavad aitama kaasa varu taastumisele. Nii ka Eestis, kus siseveekogudel on eriti oluliseks näitajaks, kui suur kogus suguküpset hõbeangerjat suudab tagasi merre rännata, et võtta ette teekond Atlandi ookeani poole. Teades varu suurust, on võimalik välja arvutada ligikaudne rändurite arv, kuid oluline on teada, kas see ränne toimib ka tegelikkuses. Selleks on kaks peamist võimalust: kalade märgistamine ja püüdmine.

Võrtsjärve angerjaid on märgistatud erineval meetodil (selja külge käivad füüsilised või siis kõhuõõnde paigutatud akustilised märgised) ning mõlemad on näidanud, et angerjad on võimelised pääsema Läänemerre. Suureks küsimuseks on muidugi olnud Narva hüdroelektrijaama mõju rändavale angerjale.

Narva veehoidlast tabatud hõbeangerjas. (Priit Bernotas)

RÄNDAB MITMEL ELUETAPIL. 2018−2019 viisid Eesti Maaülikool ja Eesti Loodushoiu Keskus läbi projekti, mille raames lasti 45 akustilise märgisega varustatud Võrtsjärve angerjal läbida Narva HEJ-i turbiinid. Selleks asustati märgistatud kalad Narva veehoidlasse. Tulemus oli mõnevõrra üllatav – elusalt jõudis merre tervelt 88% märgistatud kaladest. Kuid ikkagi jääb õhku küsimus, mis toimub angerjatega teekonnal Võrtsjärvest Narvani.

Eesti-Vene piiriülese programmi projekti ESTRUSEEL raames uurivad Eesti ja Vene teadlased katsepüükide kaudu, kui laialt on Eesti asustatud angerjad levinud Narva jõe vesikonnas. Kuigi projekt on alles pooleli, on esmased tulemused päris huvitavad. Peipsi järvest kätte saadud angerjatest suurem osa on rändavad, suguküpsed isendid, kuid umbes 15% tabatud kaladest on ka nn kollased ehk järveangerjad. See tähendab, et osa Võrtsjärve ja väikejärvedesse (Saadjärv, Kuremaa, Kaiavere ja Vagula järv) asustatud angerjatest rändab oma algsest elupaigast välja varem, kasvades suureks hoopis Peipsis või Narva veehoidlas.

Võib arvata, et üheks põhjuseks on siinkohal tiheduspõhine väljaränne, seda eelkõige väikejärvedes. See tähendab, et tiheda asustuse tõttu hakkab osa kalu endale konkurentsi tõttu juba varakult sobivamaid kasvutingimusi otsima ning võtab ette veekogudevahelise rände. Tõenäoliselt jääb osa neist kaladest elama ka näiteks Emajõkke.

Lämmijärvest püütud hõbeangerjad. (Priit Bernotas)

NARVA ASEMEL PIHKVASSE. Rändangerja puhul aga on huvitav jälgida, kuidas Peipsis liiguvad Emajõest tulnud kalad lõunasuunal, vastupidiselt otse Narva jõe suunas ujumisele. Peipsi järv võib kogutud andmete taustal kujutada rändangerjale olulist takistust – jõest suurde järve sattumine tekitab segadust ja Narva asemel võetakse suund hoopis Pihkva poole. Samas võivad rändangerjad kasutada Peipsit ka osaliselt energiavarude taastamiseks, otsides kevadperioodil aktiivselt toitu, et sügisel rännet jätkata.

Püütud kalade analüüs näitab, et eelistatumateks toiduobjektideks on angerjale Peipsis kiisk ja ahven. See on ka igati loogiline, kuna need liigid on järves väga arvukad. Siiski on suuremal osal püütud kaladest olnud maod tühjad, mis annab tunnistust sellest, et rände ajal angerjas üldjuhul ei toitu.

SENIARVATUST KEERULISEM TEEKOND. Samas õnnestus Narva veehoidlal läbiviidud katsepüükide käigus angerjat tabada harva. Ühest küljest on tegu mõrrapüügiks keerulise veekoguga – paljuski moodustab selle põhja endine üleujutatud ala erinevate puude jäänuste ja muu sodiga, mis segavad mõrra püügile asetamist ja kahandavad püügivahendi efektiivsust. Samas võib eelmainitud lõunapoolse teekonna ette võtnud angerjate seas olla suur hulk neid, kes tegelikult Narva poole ei liigugi ning seetõttu ei õnnestu ka osal rändele asunud kaladest merre jõuda.

Hetkel on veel vara öelda, mismoodi täpselt angerjate ränne siseveekogudest merre välja näeb, kuid esialgsed tulemused näitavad, et teekond on keerulisem, kui seni on arvatud.

Rohkem infot projekti ametlikul twitter’ilehel

Rännet takistab Narva hüdroelektrijaam

Angerjaid on Eesti siseveekogudesse regulaarselt asustatud juba 1950. aastatest alates. Peamiseks põhjuseks on olnud liigi püügivaru tagamine, sest Narva jõele ehitatud hüdroelektrijaam blokeerib merest tuleva angerja võimaluse pääseda Peipsi vesikonna veekogudesse.

Kuigi angerjavarud Eesti sisevetes ei olnud kunagi võrreldavad näiteks rannikumerega, oli siiski teise maailmasõja eel kujunenud Võrtsjärves ja Peipsis välja traditsiooniline angerjapüük mõrdade ja õngejadadega, mida hiljem kalade asustamisega käimas hoiti.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?