Kuidas käituda suvises metsas: hoia loomalastest eemale

Vahur Sepp, 19. juuni 2020

Kas mõni metsaasukatest võib järglasi kaitstes seada ohtu meie elu? Kui käitume õigesti, siis kindlasti mitte.

Suvises metsas hulkudes ei tohi unustada, et viibime seal kontvõõra külalisena.

Mets on saladusi täis. Eriti palju varjamisväärset on seal kevadel – iga muna, tibu, äsja ilmavalgust näinud loomapoeg vajab armastust, hoolt ja peitmist.

Ohte järelkasvule on palju, sest kõigile leidub koht toiduahelas. Metsaelanikest emad-isad teavad seda ja käituvad vastavalt. Tuntud tippkiskja on inimene – teda kardavad metsas kõik, ja õigustatult, ent inimest ei ohusta mitte keegi.

Pidevalt jälgivad meid hirmunud silmapaarid. Olgu tihane või emailves – kõik uudistavad meid murelikult. Enamikule meist arusaamatuks jääv sädin edastab sõnumit: „Vaadake ette! Minu lähedal liigub suurkiskja Inimene!”

Enese teadmata oleme pideva jälgimise ja vaatluse all. Kas mõni metsaasukatest võib järglasi kaitstes meie elu ohtu seada? Kui käitume õigesti, siis kindlasti mitte. Äärmisel juhul edastatakse hoiatav sõnum.

Igal ulukiliigil on aegade jooksul välja kujunenud strateegia järglaskonna kasvatamiseks ja kaitsmiseks. Mõnest kirjutan allpool lähemalt.

NOORUK. Kui keegi satub tähnilisele kitsetallele, siis ei tohi teda kaasa võtta ega kohapeal nunnutada, olgu ta ükskõik kui armas. (Shutterstock)

PÕDRAVASIKAL PUUDUB LÕHN. Enamasti poegib põdralehm mai esimesel nädalal. Kohmakaid, pikkade jalgadega ja punast värvi 6−16 kilo kaaluvaid vasikaid sünnib üks-kaks, väga harva rohkem. Esmapoegijatel on enamasti üks järglane. Lehm lahkub pärast vasika kuivaks lakkumist, imetamist ja päramiste söömist. Edaspidi käib ta vasikat paar korda ööpäevas imetamas, enamasti hommiku- ja õhtutundidel. Suurema osa ajast peab põdrahakatis üksinda hakkama saama. Kui tal juhtub olema õde või vend, siis hoiab ta ka temast eemale. Sel moel hajutatakse riske.

Vasikal peaaegu puudub lõhn. Kui keegi läheneb, siis ta lömitab maha ja jääb liikumatult lamama. Metsas jäävad silma eelkõige liikuvad objektid. Kuna reetlik lõhn puudub, võib hunt või karu mööduda saagist mõne sammu kauguselt teda märkamata. Päris hea ellujäämisstrateegia, mis?

Paari nädala vanuselt, kui jalg muutub kindlamaks, võtab vasikas koos emaga ette esimesi lühemaid retki. Seda juhul, kui lähikonnas ei hiili vaenlast – hunti, karu või inimest. Kahtluse korral vasikad varjuvad ja lehm katsub ohtu kaugemale meelitada.

NÄLG TULI PEALE. Kahenädalased põdravasikad soolakul, oma esimesel retkel koos emaga. Mai lõpp. (Aive Sepa rajakaamera)

ÄRA LÄHENE LOOMALAPSELE! Kui keegi satub üksikule maas lömitavale põdravasikale, tuleb sealt kohe tuldud teed lahkuda. Ohus pole mitte leidja, vaid vasikas. Kui teda silitada ja sülle võtta, siis võib külge jäänud inimese lõhn sundida lehma oma järglast hülgama.

Lugu on halb, kui teil juhtub kaasas olema koer. Inimese eest põdralehm oma järglasi ei kaitse, hundi eest aga küll. Koer võib vallandada lehmas emainstinkti, et kaitsta poega hundisarnase olevuse eest. Rünnaku alla sattunud lemmikloom põgeneb kaitset otsides peremehe juurde ja seab ohtu ka teid. Reegel on selline, et kevadises metsas ei ole koerale kohta.

Metskits kasutab põdraga sarnast strateegiat. Maskeerimisvärvi tähniline ja lõhnatu rohus lömitav talleke jääb kiskjatel enamasti märkamata. Ema käib teda paar korda ööpäevas imetamas ja jälgib sündmusi distantsilt. Maimukese piiksuva appikutse peale tormab ta kohale. Hundi või ilvese korral pole temast abi, aga rebast ründab kartmatult. Suve teisel poolel, kui tähnid on kadunud ning ohu korral põgenemiseks piisavalt võhma ja kiirust, liigub vasikas koos emaga. Kui keegi satub tähnilisele kitsetallele, siis ei tohi teda kaasa võtta ega kohapeal nunnutada, olgu ta ükskõik kui armas. Jällegi – tallele külge jäänud inimese lõhn on sedavõrd vastik ja ohtlik, et võib põhjustada orvuks jäämist.

Sama kehtib jänese „mahajäetud“ poegade kohta. Tegelikult pole ema neid hüljanud. Kui söögiaeg kätte jõuab, teab emajänes kindlalt, kust neid leida ja kui palju kellelegi piima anda.

NUNNUMEETER PÕHJAS, MIS? Ei tasu unustada, et emakaru viibib kindlasti lähedal. (Raul Vilk)

KA VÄIKEST KARU KOHATES TAGANE KOHE. Karu poegib taliuinaku ajal kolmekuningapäeva paiku. Karupojad on sündides pisikesed, kaaludes vaid veidi rohkem võipakist. Mõmmikuid on kaks-kolm, erandkorras kuni viis. Karupere lahkub talvituspesast siis, kui sinilille õitsemine jõuab kulminatsiooni. Pojad viibivad ema kasvatuse-koolituse all poolteist aastat.

Enamasti toob karu järglasi ilmale üle aasta, ent on ka erandeid, viimasel ajal järjest rohkem. See võib olla seotud pehmete talvede ja hea ninaesisega. Pulmi peavad mõmmid maist jaanipäevani (sel kevadel alustati poolest aprillist).

Viimastel kevadetel on siin-seal märgatud talvel sündinud, justkui hüljatud karupoegi. Ei oska teised õieti veel inimestki peljata. Tõenäoliselt on nende emal mõne metsaotiga romantiline randevuu ette võetud ja lapsukesed peavad mõnda aega iseseisvalt hakkama saama. Sellistele mõmmikutele sattudes tuleb rahulikult tuldud teed lahkuda. Emakaru võib ootamatult koju saabuda või siis hoopis varjatult, mureliku pilguga teie toimetusi jälgida.

Kõige tõenäolisem ongi karu kohata kevadel. Pulmatralli ajal lagunevad pesakonnad ja pooleteise aasta vanused karud peavad iseseisvalt hakkama saama. Elukogemust neil napib ja nii satuvad nad sageli silmitsi inimesega. Kui te ise ei paanitse, siis Eestimaa karud endast inimesele ohtu ei kujuta. Neid, kes on vabas looduses karuga kohtunud, ei ole just palju. Nautige seda hetke!

HUNT VAHETAB PESA. Hundil on pesakonnas 3−7 kutsikat, kes näevad ilmavalgust mai algul. Olen leidnud hundi pesi võsastunud maaparandushunnikust, suuremaks kaevatud mägraurust, mahajäetud talu ahervaremetest ja musta lepa puhma alla kaevatud tühimikust. Kogenematu matkaja võib hundi pesast mööduda elutegevuse jälgi märkamata, sest selle ümber valitseb puhtus – ei mingeid konte, sulgi ega muid söögijäänuseid. Vanahundid toovad poegadele maos poolseedunud toitu ja oksendavad selle välja.

Kui kutsikad uruesise müramise käigus väga segi pööravad, võetakse ette kolimine. Enamasti vahetab hunt pesakohta juba enne jaanipäeva. Hunt on suurkiskjatest ainus, kes ei kaitse oma järglasi inimese eest. Kui susi arvab, et mõni kahejalgne on pesale liialt lähedale sattunud, tassib ta kutsikad esimesel võimalusel teise kohta. Tundub, et tal on sellisteks puhkudeks pesapaiku varuks vaadatud. Ohu korral kutsikate ära tassimine on aga omane kõigile koerlastele.

REINUVADER TEEB PESA KUHU IGANES. Rebasekutsikad maailma uudistamas. (Agne Kivisaar)

AUSTAME ELU. Lindudel on pesitsemine täies hoos, paljudel liikidel pojadki välja hautud, aga hilisemad alles munevad. Need õnnetud, kelle pesad on rüüstatud, lähevad lootusrikkalt uuele ringile.

Juunikuine mets pulbitseb elust. Elu on püha, seda tuleb austada. Sattudes kokku noore linnu- või loomahakatisega, jätke ta rahule. Reeglina ei ole nad hüljatud, nende eest hoolitsetakse. Oma kohaloluga võime hoolitseja peletada ja kellegi hukule määrata. Vastutustundetu on kedagi metsast ära tuua ja kodus üles kasvatada. Loomulikust keskkonnast eraldatud linnu- või loomapojal ei ole tulevikku.

Kevadtorm pelutab põtru

Kaitseväe õppus Kevadtorm on jätnud palju põdravasikaid orvuks. Lahingukärast heidutatud lehmad hülgavad piirkonna, nälg aga ajab vasikaid sõdurite lähedusse. Viimases hädas otsitakse kasuema. Sellised loomahakatised on paratamatult hukule määratud.

Põdravasikas ületab uudiskünnise, aga kui palju vähemaid vennikesi tegelikult orvustub, jääb teadmata. Loodan, et kunagi saab Kevadtormist Sügistorm. Sügisel on metsaelanikud vähem haavatavad.

Rebasest saad lahti tema enda meetoditega

Maal ei peeta enam koduloomi ja sageli seisavad põlised aidad-laudad talude juures tühjalt. Sellistes kohtades oskab märkamatult oma kutsikaid kasvatada rebane. Sageli on minult uuritud, kuidas neist vabaneda. Tõsi on, et metsloomal ja inimesel ei sobi samas majapidamises kõrvuti toimetada. Ühel või teisel moel tekib varem või hiljem konflikt. Olen soovitanud jätta rebasemammile selge ja üheselt mõistetav sõnum territooriumi märgistamise näol – tee pidevalt uusi jälgi ja urineeri uru ette. Enamasti see toimib ja kutsikad kolitakse mujale.

RONIN SIIN OMAETTE. Kuni ema kevadise romantikaga tegeleb, tuleb iseseisvalt hakkama saada. (Raul Vilk.)

Karupoeg puu otsas pole mitte kunagi järelevalveta

Vahel võib kohtuda alla aastase karupojaga, kes on puu otsa roninud. Võite olla kindlad, et karumammi on teie lähenemist märganud ja poegadele ohutuse mõttes sellise korralduse andnud. Tark on teha nägu, nagu ei teaks te puul olevast jõnglasest midagi ja kiirustamata tuldud teed lahkuda. Puu raputamine, pildistamine või muul moel uudishimu näitamine võib lõppeda karuema hoiatusrünnakuga, mis jääb kauaks meelde.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?