Tanel Ingi: „Kalastushaigus käibki lainetena. Mul kestab praegu rahulik staadium.“

Margo Pajuste, 19. juuni 2020

„Mu lapsed on praegu väikesed ja hommikune uni maitseb magusam kui varem. Ei tunne, et peaks ronima kell kolm öösel kalale, mis vanasti polnud üldse mingi küsimus,“ ütleb Tanel Ingi.

Staažikas kalamees, omal ajal Järvamaal kirglikult forelli jahtinud Ugala teatri näitleja lubab, et hiljemalt pensionieas võtab ta kalapüügi taas tõsisemalt käsile.

Astume Taneli maja juurest paarisaja meetri jagu metsa, kus on väikesel lagendikul puude vahele tõmmatud kaks võrkkiike, pingikesel saab istuda ja põleb mõnus lõke.

Tanel tõstab supipaja tulele. „Nimetame selle sihtasutuse Eesti Forell lahkumissupiks,“ ütleb ta muiates. „Omal ajal sai nende talgutel kõvasti suppi söödud. Just täna andsin allkirja sihtaustuse likvideerimistaotlusele. Ma pole selle tegevuses ajapuudusel päris ammu kaasa löönud, otsustasime sihtasutuse likvideerida ning selle väike rahaline vara läheb üle MTÜ-le Forellisõbrad. Lõuna-Eesti mehed jätkavad üritust.“

„Oi, see oli huvitav aeg, seal sai väga kihvtide tüüpidega tuttavaks,“ jätkab Tanel. „Mina olin veel väga noor, ja siis sain järsku suhelda kõigi nende Paide kuulsate forellihaidega. Kaido Krass, Enn Treufeldt, Kalle Kroon ja teised, kes kalale.ee foorumis tooni andsid. Minu jaoks legendaarne põlvkond, vanad korüfeed kõik.“

Kuidas koroona su tegemistes tunda on andnud?

Sõbrad ütlesid, et mis sul viga, sa elad niikuinii ju karantiinis. Elan täitsa maal, ehkki vaid 15-minutilise sõidu kaugusel Viljandi kesklinnast.

Töö mõttes ei löönud see ka palju plaane segi. Meil jääb ära üks lavastus, millega jätkame järgmisel aastal. Sellest oli kahju, sest oli hea roll teha. Augustist hakkan ise uuesti lavastama. „Sorri, ei saa aidata“, selline Soome materjal. 40-aastase mehe elumuredest.

Koht nimega Preedi on kuuldavasti palju mõjutanud su kujunemist kalameheks.

Jah, mu isakodu asub Preedi külas päris jõe ääres, viimasest ehk Karolini sillast umbes 250 meetrit. Rõhu sillaks kutsutakse seda ka. Esmalt on Vahujõe sild, Mõisa sild, siis lähed läbi küla ja tuleb Rõhu sild.

Me käime seal seniajani. Jõe äärde pole mind küll ammu kutsunud – kui silla juures seisab kolm autot, siis pole see minu jaoks. Kuigi riistad on mul alati kaasas. Aga forellipüügi võlu on ikkagi see, et käid üksi, naudid loodust ja ei näe mitte kedagi. Mitte et trambid sissetallatud radadel.

Tanel Ingi. (Aivar Kullamaa)

Sealt siis sai kalapüügihuvi alguse?

Spinninguga püüda – ja muide ka auto esiistmel istuda – tohtis Vene ajal alles 12-aastaselt. Kalastushuvi tuli mul muidugi ammu enne seda, kuulusin Pelgulinna teede remondi ja ehitusvalitsuse kalastussektsiooni. Et spinninguga püüda, tuli eksam teha ja siis anti Eesti Kalastajate Seltsi liikme tunnistus. Minu meelest oli see õige, nii saad mingid baasteadmised.

Mäletan, et just ilmus Ervin Pihu „Matk kalariiki“. Tudeerisin selle läbi ja sellest ajast on mul näiteks kalade ladinakeelsed nimetused peas. Isa vedas mind ka kalale kõvasti. Kogu see sarapuuridvaga püük ja ... Mu oma poisil on kolmemeetrine kerge teleskoop, aga mõtlesin, et peaks talle ka sarapuust toika lõikama, et ta saaks tunde kätte.

Onu oli fanaatiline kalamees ja tema lükkas mulle pihku „Õngemees kalavetel“. No see oli ikka väga-väga kihvt lugemine.

Isa sõitis merd üle 20 aasta, ema autot ei juhtinud ja nii me Preedile tihti ei pääsenud. Tädi elas Ervital, Väinjärve külje all. Seal sai suviti Ervita paadisilla peal elatud, nii tuli hirmus latikahuvi. Alati istus parimas kohas üks papi ees. Tema sektorist muudkui tuli kala, aga meeter kõrval ei toimunud mitte midagi. Tavaliselt tõmbasid teised latikaid ja mina sain heal juhul 200−300-grammise ahvena. Vahel ikka joppas ka muidugi.

On sul meeles su esimene õngeritv?

Jah, see oli Järva-Jaani poest ostetud 1-rublane pillirooritv, siis tuli Dünamost ostetud sinepivärvi teleskoop. Vanadel šeffidel olid need presentkottides, minu kott oli valge ja heleroheliste mummudega. See ei tundunud üldse lahe.

Ritv murdus veel ära, aga paps suutis pitsi EPO-ga korda teha.

Libisev kork oli toona kõva sõna, sest latikapüügil pidi kaugele viskama ja muidu rakendus lihtsalt ei lennanud. Sügavust pidi samas ka olema. Libisevaid korke polnud saada ka. Mäletan, kui mul üks järvel minema lendas, siis mõni päev hiljem oli ühel mehel raudselt minu kork õngel ja püüdis latikat, nii et tolmas!

See varustuse asi on nii peeneks läinud, et huvitav, kas Vene-aegsete riistadega üldse kala saaks? Kas kala on veel nii loll? Arvan, et asi on pigem kalamehes, kes see enam viitsib alumiiniumridva ja Nevskajaga lanti loopida.

Mäletad sa ka oma lapsepõlveaegseid kalastustarvete poode? Need olid väga omamoodi kohad.

Tallinnas oli Laste Maailma ja Viru avalike tualettide vahel keldripood, kus müüdi jahi- ja kalastustarbeid. Seal sai käidud ja ostetud tuututäis konkse või tina. Tamiilid olid vihkudes, kui selle valest otsast lahti tegid, oli tuksis.

Kassaaparaadi peal oli Rapala kleeps ja ma lugesin kogu aeg Rapla. Ei mina teadnud, miks Rapla, et kas seal tehakse ka lante äkki.

Dünamo pood oli natuke kaugemal. Aga seal keldripoes oli see hõng nii lahe. Jahimehed ostsid haavleid, neid müüdi ka tuutus nagu komme.

Väinjärve ääres kulus siis lapsepõlves aega omajagu?

Looduses olemine on eriti lapsepõlves väga tähtis ja mõjutab sind palju. Ma olen üsna kärsitu inimene – kui midagi teen, siis tahan kohe tulemust näha. Aga vaat kalal olles ei ole seda probleemi. Ma võin seal lõpmatuseni istuda. Eelmine nädal käisime poisi ja õetütrega Väinjärvel silla peal õngitsemas. Mingi vaidlus tekkis, ja siis ma ütlesin argumendi, et onu Tanel teab, sest ta on mitusada tundi siin istunud. Ja mõtlesin, et tõepoolest, kui suure osa lapsepõlvest olen ma veetnud selliste sildade peal ...

Tuleme nüüd Preedi juurde tagasi. Seal alustasid püüki koos isaga?

Ma ei varja, et isa kohaliku mehena pani Preedisse mõnikord ikkagi põhjaõnge ka. Ma võin tõmmata endale nüüd väga suure pahameele kaela, aga ... Ma olen mõelnud palju selle peale, et kalal ei ole vahet, kuidas ta sureb. Isa pani viis tonkat ja alamõõdulist kala sinna otsa ei sattunud – ma tean, mul on oma kalapüügipäevikutes kirjas. Kohalik teab, kus istub suurem kala. Õhtul pani, hommikul võttis välja, pere sai vahel võileiva peale kala panna.

Ma ei näe siin looduse seisukohast vahet, kui teed seda mõistlikult. 60 kilo latikat, nagu praegu Emajõel laamendatakse, või näiteks võrgupüük siia kõrvale ... Asja võti on, kas sa tead, mida sa teed. Tasakaal on tähtis. Ahingupüük on näiteks Soomes lubatud ning kindlasti väga põnev ja sportlik püügiviis. Kui sa ei tee seda kudeajal ja jälgid kõiki reegleid.

Oled viimasel ajal ka jõekal käinud?

Käisin just märtsis üle kolme aasta taas Eestis forellil, ajaleht Sakala kutsus püüdma. Saime ühe 38−39 cm jõeka. Väga kihvt oli jälle − kogu see vaikus, jõe lõhnad ...

Ma pole väga aktiivselt viimasel ajal püüdnud, aga ikkagi hoian silma peal, mis näiteks kalale.ee galeriis toimub. Pilte pannakse sinna küll üsna vähe.

Lapsed on praegu piisavalt väikesed ja hommikune uni on magusam kui varem. Ma ei tunne, et peaksin ronima kell kolm öösel kalale, mis vanasti polnud üldse mingi küsimus. Autot ei olnud, Preedist sõitsin jalgrattaga Väinaka äärde, pudrupotid seljas, latikat püüdma. Või väntasin rattaga Umbjärvele nii, et kolmeliitrine purk kokredega kõlkus kaasas. Kumm läks vahepeal tühjaks ja tuul oli jõhker, aga see kõik oli väga kihvt. Ja ma ei mäleta, et lapsepõlves oleksid sääsed liiga teinud.

Tanel Ingi pojaga Vänjärvel. (erakogu)

Mis siis nüüd teisiti on?

Ma kardan, et ei tunne enam sellist hasarti. Samas, kui eelmisel aastal käisin poisiga Väinaka peal ja tuli 300-grammine latikas kerge käsiõnge otsa, siis oli küll tunne, et oi-oi-oi.

Asi on ikkagi ajas, ma ei raatsi võtta seda pere kõrvalt. Ma lohutan ennast nii, et kui poiss suuremaks kasvab ja ise pensile lähen, siis saab jälle vaikselt kalal käia. Tahaks, et oleks oma paat, lähed lased selle väikese järve peal sisse ...

Terve talve mõtlesin, et lähen kodu lähedale salajõele ja vaatan, kas forelli on. Nüüd käisin ühe lõigu peal, tundus täiesti potentsiaalitu. Ühepäeviku ajal lähen ja vaatan veel, kas on kedagi näha. Saamimaal jalutad kenasti mööda jõekallast, aga siin − toomingavõsa, sääseatakk ... 

Vanasti olin kõva Soomaal käija. Tuli haugi, turba ja ahvenat ning seal ei käidud üldse. Looma nägi alati, sai ka seakarja eest paos puu otsas istutud. Nüüd on Soomaal ka käijaid palju.

Kui suur su rekordjõekas on?

Minu suurim kaalus 1,6 kilo. Arvan, et päris kaheseid pole mul otsas käinud. Meeles on, et püüdsin rekordkala 21. märtsil, aastanumbrit ei mäleta peast. Oli mõnus kevad, ja siis tuli järsku öösel lumi maha. Päeval sadas paksu lobjakat. Kala sain Kanamatsi käärust Preedil, kus on autoparkla. Kunagi olnud seal hea kalakoht, aga mina pole peale selle kala sealt kunagi midagi saanud. Kaks korda haaras, teisel katsel jäi otsa. Ja tuli suvalise Relaxi kummilandiga, sinise selja ja valge kõhuga.

Preedi on väga selge veega jõgi. Kui ilm pilve tõmbas ja sadama hakkas, siis tuli minna. Veepinnale tõmbas säbru peale ja kala ei olnud enam nii arg.

Järva jõgedele oli Vene ajal ka luba vaja. Süsteem käis kuidagi nii, et Paide mehed said lube ja teistele eriti ei jagunud (muigab). Olen minagi üritanud seda Koerust saada, kui juba vanem olin, aga ...

Kuidas sa Eesti Forelli seltskonnaga kohtusid?

Saime vist Kalastaja foorumi kaudu tuttavaks. Pidime tegema talgud Oostriku ääres, ma võtsin Krooni Kallega ühendust ... Kuidagi tekkis idee, et võiks asja ametlikuks teha. Vodjas tegime päris suured tööd ära, Preedi peal rikastasime kudealasid ...  Alguses käis asi lihtsalt nii, et Kroon tellis koormatäie kildu ja siis aeti see 30-kraadises kuumas labidaga laiali. Mis polnud kõige kergem töö. Hiljem, kui juba projekte kirjutati, siis võeti tehnika ka ligi. Aga fanaatilisemad mehed on seljakottidega metsa kruusa tassinud ja kudeplatse rajanud.

Praegu toimib kenasti see kuderahu valvamine ja vabatahtlikud. Tollal oli röövpüük ikka jube suur probleem. Praegu seisab Preedi silla peal silt, et kohalikud valvavad kuderahu. Selle üle on mul küll väga hea meel.

Nüüd ulatuvad su kalaretked pigem Eestist välja?

Jah, kümme aastat olen sõbra juures Saamimaal kala püüdnud, 30 kilomeetrit Norra piirist. Käisin seal ühel talvel ja käitusin nii, et tal oli põhjust mind tagasi kutsuda. Nüüd olen käinud üle aasta ja tasapisi on näidatud häid kalakohti.

Püüan seal lennukaga, midagi übersuurt ei ole saanud, aga see pole ka eesmärk omaette. Kahe kilo piires lõhed, forell, harjus, mõned paaliad.

Tanel Ingi. (Aivar Kullamaa)

Millal lendõngega tutvust tegid?

Alustasin Eesti Forelli ajal, Jarko Jaadla näitas esimesed põhitõed. Suures tuhinas ostsin raamatud ja sidumispingi, ning siis vaatasin, et ma ei jõua vajalikul moel süveneda ega ole mul ka nii kindlat kätt ja silma. Tundub, et mul on lihtsam helistada mõnele profile, kes seoks mulle midagi ja mina siis ostaksin tema käest.

Ega ma lennukapüügis proff ole, aga saan hakkama. Fotograafia ja mõned muudki teemad on mind samamoodi huvitanud, et paar aastat süvened ja teed ning siis rahuned maha. Ega see kahjuks tule, saad baasteadmised kätte ja rikastad oma maailmapilti.

On selliseid hetki ka ette tulnud, et võtab käed värisema?

Ma ei ole suure kala mees. Suurim latikas Väinaka pealt kaalus ehk 2,3 kilo, linask 2,7 kilo ja Emajõelt püüdsin Kõrbe Rainiga koos haugi, kes võis olla ligi 6 kilo. Turb on olnud 1,7 kilo. Aga mingist ajast ei ole kaal sulle enam oluline.

Ma ei tea, kas see tuleb tänapäevasest varustusest, aga põhimõtteliselt jalutad sa nüüd suurt kala nagu koera ja suudad rahu säilitada. Lapsepõlves andis põhivungi just see paanika, mis lõi tremolo niimoodi üles, et ei tea mida teha. See oligi asja võlu.

Kui mul oli Saamimaal 3. klassi lennuka otsas üle kilo lõhe, siis see oli küll üks vingemaid hetki. Lips oli 0,12 millimeetrit ja kui kala kätte sain, siis käed värisesid.

Korra on mul olnud 7−8-kilone lõhe otsas, Selja jõel. Mitu korda üritasin teda sabast haarata, aga ... Oled ju lugenud, kuidas suur kala tuleb sabast välja tõsta, aga ei mina tal käega ümbert kinni saanud ja kolmanda naginaga ta läks ka. Kui otsa tuli, pidi talle ikka mööda jõekallast järele jooksma. See on kõige elajam loom, kes mul on kunagi otsas olnud. Siis oli veel viitsimist, kell kaks öösel sõitsin Viljandist välja, et hommikul Seljal olla.

Ma olen korraga ära võtnud kõige rohkem kolm forelli Põltsamaa jõest, sest see on suur jõgi. Preedi pealt kaks tükki ehk ...

Oled merel ka püüdnud?

Ma olen rohkem ikka sisevetel käinud. Lapsepõlvest on meelde jäänud, kuidas onuga püüdsime Laulasmaal kaks päeva ahvenat landiga, täielik kaif. 2000-ndate algul, kui haug Saaremaale tagasi tuli, sai Udriku laiu ümber püütud sõber Ott Aardamiga. Lapsena sai muidugi Linnahalli kai peal räimemängu tehtud ja mitte midagi saadud. Pirita muulilt ikka tuli teinekord ahvenat. Kuna ema mind üksi ei lasknud, siis pidi ta kõik mu istumised seal kaasa tegema. 95% tuli ogalikku, vahel mõni särg või ahven ka.

Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ema ei osanud õiget tainast teha − see kukkus kogu aeg konksu otsast ära ja läks lödiks. Naisterahvas ometi. Ju ma ei osanud ise ka väljenduda, milline see õige konsistents peaks olema.

Tanel Ingi Saamimaal. (erakogu)

Kus sulle kõige rohkem püüda meeldib?

Mulle sobib väiksem veekogu, mida saab lugeda n-ö kalamehe loomulikust intelligentsist. Narva jõel või merel pead teadma, kus on midagi, mille juures võiks kala passida. Samamoodi on Peipsi mulle tume maa. Mina oma teadmistega seal hakkama ei saaks.

Kus teised kalamehed ees on, sinna ka ei tõmba. Ma saan aru, et kui Peipsil on kuskil punt koos, et ju seal siis kala on. Ma võin sinna suunda hoida, aga summa sisse püüdma ma küll ei lähe.

Kas mõnes etenduses oled ka kalameest mänginud?

Lastesaates olin aastaid kalamees Veiko, laval ei ole juhust olnud kalameest mängida. Ega selliseid rolle vist palju ole ka. Hiljuti just vaatasin „Midsomeri mõrvu“ ja seal püüdsid professionaalid 20 000-naelase peaauhinna peale kuskilt järvest kala. Ühel vennal oli kala otsas ja läks küll ära, aga ma vaatasin, et ta mängis seda välja võtmist täiesti ebausutavalt.

Võistlustel olen ma ise ka käinud. Suure-Jaani vastlaahvenal käisime, meil on kolmene punt ja pigem käib omavahel rebimine, et kes on parem. Ükskord läksime sinna mõned päevad varem ja mul õnnestus poolekilone ahven saada. Seejuures tavaliselt on need saagid seal võistlusel kokku 300−400 grammi pisikesi kalu!

GENIAALNE ÄRIPLAAN JÄI SOIKU

„Mul pole ärilisi kalduvusi, aga lapsena tuli idee, et võiks hakata turul vihmausse müüma. Kalameestel oleks neid ju talvel ka vaja. Tegin isegi mingi kasti valmis ja vedasin pööningule. Kui siis aastaid hiljem kalastuspoodides suur vihmausside müük lahti läks, mõtlesin, et olin ikka 30 aastat ajast ees!

Vahel lähed lapsega kalale ja ostad poest vihmaussi, siis on piinlik lausa. Peaks ikka ise kaevama.“

NUPUTELEFON SUUNDA EI NÄITA

„Käin küll meelsasti Pärnus ja Peipsil ahvenat püüdmas, aga minu saagid on sellised, et ühel korral olen saanud 13 kilo ja teistel kordadel hea, kui tuleb 5 kokku.

Neli aastat tagasi läksin Terviseparadiisi alt peale. Jube udu oli, aga lubas, et läheb päeval selgemaks. Läksin soomekaga, udu ei haju ega haju. Kell oli kaks läbi, kala juba kenasti, hakkas pimedaks minema ja oli vaja tagasi minna. Kogu aeg tundus, et rannapark paistab ja tuleb paremale hoida. Tükk aega juba läksin, siis jõudsin ühe kaluri juurde. Ja selgus, et ma olin Lottemaa all juba. Õnn, et ma seda meest nägin. Ma olen nuputelefoni mees, GPS-i mul polnud.“

UGALA PAADITARVITAJATE ÜHISTU

„Meil on Ugala näitlejatega kamba peale paat, vana Pella. Legendaarne Arvo Raimo, maniakaalne kalamees ja väga hea käega, kahjuks mitu aastat juba läinud, oli üks paadi osanik. Teised siis mina, praegune Endla näitleja Meelis Rämmeld ja Ott Aardam.

Viljandisse olen ainult mina neist jäänud ja ma pole viimasel ajal üldse järvel käinud. Igal aastal maksame sadamamaksu ära, laseme paadi sisse ja sügisel võtame välja. See on ka liiga kauaks sisse jäänud ja tulnud siis autoga jääst välja tõmmata.

Lapsepõlves oli põhiline unistus, et saaks paadiga kuskile ... Väinakale saime siis ühe alumiiniumist Kazanka, sellega sai ikka sõidetud ja latikat püütud. Üks aasta läksin ja enam seda ei olnud. Ju see alumiinium oli nii ahvatlev kellelegi.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?