Vee all | Tigu ei tagane*

Henn Timm, 19. juuni 2020

Tigudest on lihtne huvituda. Paljud neist on pihku võtmiseks paraja suurusega ja ükski ei hammusta. Mutta nad peitu ei poe ja põgenemiseks pole piisavalt kiired.

„Kas olete kuulnud, mida teod teevad? Muidugi ei ole!“ Uno painutas jala konksu ja võttis suure varba pihku. „Vaadake!“ Kummardusime lähemale. Suure varba all oli sügav kriimustus.

„Siit on läinud tigu sisse,“ seletas Uno. „Ja ei tea, kas ta enam välja tulebki. Ta on niisugune loom, et läheb varbast või ükskõik kust sisse, puurib aina edasi kuni südameni välja.“

Meie ainult ahhetasime. Ma vaatasin kiiresti oma varbad üle.

(Juhan Saar, „Metsa taga ei ole mets“)

Eestis leidub ligi 30 liiki mageveetigusid.

Tigude kompaktne välisskelett (koda) säilib ka pärast surma, ei lähe väga kergesti katki ega kaota kuju. Teokodasid ehk nende „konte“ pole siiski õige kutsuda karpideks ega isegi mitte teokarpideks. Seda sellepärast, et karbid on täiesti erinevad loomad − küll samuti kõva kojaga ja elavad vees, aga tigudele kõigest kauged sugulased, umbes nagu inimene tuttpütile. Karpidest oli juttu ajakirja Kalale! 2019. aasta 38. numbris.

Harilik labatigu (Planorbis planorbis) Prossa järves. (Henn Timm)

EELISTAVAD SEISUVETT. Maailma teoliikide arv jääb 65 000 ja 80 000 vahele, sõltuvalt ekspertidest, kes püüavad neid eristada. Enamik tigusid elab maismaal või meres. Mageveetigude liikide arv küünib ligikaudu 4000-ni, Eestis leidub neid üle 30. Muist neist asustab ka Läänemere magedamaid osi. Meil pole ühtki liiki, kes elaks kas ainult järves või ainult jões, kuid enamik on pigem seisuveelised. Kõige jõelisemad neist on napptigu, vesiking ja jõe-ematigu.

Maismaatigudest erinevalt ei pea veeteod kuigi sageli kuivamist kartma. Kui aga vesi tõesti kaob, jäävad nad puhkele nagu kuivamaa sugulasedki. Paljud ongi poolveelise eluviisiga, elades kas niiskel kaldal või veetaimestikus.

Eesti suuremad mageveeteod (pikkus võib ulatuda mitme sentimeetrini). A − mudatigu (Lymnaea stagnalis), B − kõrvik-punntigu (Radix auricularia), C − sarvtigu (Planorbarius corneus), D − järve-ematigu (Viviparus contectus), E − jõe-ematigu (V. viviparus). (Henn Timm)

MIDA TIGU SÖÖB? Teod söövad peamiselt pealiskasvu, mida kraabivad taimedelt, kividelt ja muudelt pindadelt. See on limane kirme, mis koosneb nii elus kui ka surnud vetikatest, seentest, bakteritest ja pisiloomadest. Mõned teod lürbivad vahelduseks rammusat veepinda.

KES MAIUSTAVAD TIGUDEGA? Tigusid endid söövad kalad, kiilivastsed, kaanid, pardid ja üldse kõik, kellel jõud või kavalus neist üle käib. Palju leidub neil parasiite. Lõuna- ja Kesk-Ameerikas napsab spetsiaalne kulliliik, teohaugas (Rostrhamus sociabilis), madalast veest kopsakaid õunatigusid (Pomacea canaliculata). Nood pole sinna siiski kukkunud õunapuude otsast, pigem võivad mõned olla õunasuurused.

Eesti tavalisi väikesi veetigusid (pikkus pigem alla 2 cm). F − harilik keeristigu (Bithynia tentaculata), G − harilik sulgtigu (Valvata piscinalis), H − harilik labatigu, I − harilik spiraaltigu (Anisus vortex), J − napptigu (Ancylus fluviatilis), K − vesiking (Theodoxus fluviatilis), L − harilik punntigu (Radix balthica), M − suur sootigu (Stagnicola palustris). (Henn Timm)

Põhja-Ameerikast pärit ja Lääne-Euroopas kodunenud päikeseahven (Lepomis gibbosus, „kõrvitsaseeme“) oskab oma väikestest mõõtmetest hoolimata purustada suuri tigusid. Eesti kaladest on kuigivõrd teohuvilised särg ja linask, ehkki kummalegi pole need põhitoit.  

Nii nagu kaanid, on teodki liitsugulised ja vahetavad paarikaupa seemnevedelikku. Munad paigutatakse kämpudena kividele või taimevartele, mõnel liigil aga koorub järelkasv vana teo koja varjus. Ematigude nimi (Viviparus) tähendabki ladina keeles seepärast elussünnitajat. Nimede juhusliku kokkulangevuse tõttu leidub jõe-ematigusid palju just Emajões, eriti Elva jõe ja Peipsi vahel. 

Jõe-ematigude tühjad kojad Emajõe kaldal Kastre silla juures. (Henn Timm)

TIGU TAHAB STABIILSUST. Teod (nagu ka enamik muid loomaliike) on palju rohkem hädas inimestega kui vastupidi. Et nad ennast kellegi varvastest sisse uuristaksid, kuulub muidugi samasuguste kurejuttude kategooriasse nagu kärnkonnade lehmalüpsmine või huntide sabaga kalapüüdmine. Küll aga vusserdavad hoopis inimesed veekogudega, muutes neid aeg-ajalt suuremaks või väiksemaks, aeglasemaks või kiiremaks, solgisemaks või puhtamaks. Lisaks looduse enda vingerpussidele sunnib selline eeskava teostikku pidevalt oma plaane muutma. See soodustab lühiealisi ja vähenõudlikke liike, aga häirib stabiilse olustikuga harjunud asukaid.

* Loo pealkiri on laenatud Hando Runneli raamatust „Ütles mu naine“.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?