Kirbupüügi meistriklass IV. Mida veel kõrva taha panna?

Konstantin Voznjuk, 19. veebruar 2021

Kuidas tundmatul veekogul kala otsida? Kuidas kasutada peibutussööta ja millist lisavarustust läheb vaja?

Mõned head nipid võivad muuta teie talvise püügipäeva mõnusamaks ja ka saagikamaks.

Tere kõigile kirbutajatele! Loodan, et kõik on juba jääle jõudnud ja saanud sealt meeldejäävaid kogemusi. Ma ise ei saa enda kohta nii öelda. Lõpuks sain välja rabeletud igapäevarutiinist ja külastasin veekogusid neljal korral. Kaks neist veetsin Pärnu lahel ahvenat taga ajades, kuid ahven jõudis kiiresti eest ära ja lõppkokkuvõttes piirdusid mõlemad päevad totaalse „barankaga“. Vähemalt sai korralikult jalutatud.

Teised kaks päeva veetsin Paunküla veehoidlal ja Pärnu jõel, mis olid samuti saagilt väga kesised, kuid ma ei lase pead norgu ja külastan kõiki veekogusid kindlasti uuesti. Siit väikene meelespea: pole tähtsust, kuidas kalapüük lõppes, päev jääb ikkagi meelde positiivsete emotsioonidega.

Taliõng ja selle komponendid. (Erakogu)

KOMPLEKTEERIME RITVU. Kirbuõnge komplekteerimine on iseenesest väga lihtne. Tuletame meelde õnge põhikomponendid. 

Keerake lahti reguleerimiskruvi ja kerige pooli peale poest ostetud talvine tamiil. Poes müüdavatel rullidel on seda 30, 50 või 60 meetrit. Sellest olenevalt jagan tamiili kahe või kolme ridva vahel, muidugi oleneb see ka sellest, kui sügaval hakkab püük toimuma.

Poest ostetud noogutid sobivad taliridva pitsi külge nagu valatult. Tähtis on, et ridva pitsi ots oleks tasa nooguti kinnitusega. Riputage nooguti otsa külge see kirptirk ehk marmõss, millega hakkate selle ridvaga püüdma. Tähtis on, et paine ridva pitsi ja nooguti vahel oleks 30‒45 kraadi.

Pange tamiil nooguti kinnitusest läbi. Kui noogutil on keskel väike ava, viige tamiil ka sealt läbi ja seejärel tooge see läbi nooguti otsa ava. Siduge tamiili külge marmõss. Sõlmedest rääkisin eelnevates osades.

Kui ritvu on rohkem kui kaks ja neil on erinev tamiil, siis oleks mõistlik ritv markeerida. Mina kirjutan tavaliselt ridva peale peene veekindla markeriga tamiili jämeduse, pikkuse ja kuupäeva, millal tamiil peale panin. Siis ei pea kalal olles mõtlema, mis tamiil ja kui palju seda ridva peal on. Samuti saab jälgida tamiili ajalugu.

Kostja talikasti sisemus. (Erakogu)

KUIDAS PAIGUTADA RIDVAD KALASTUSKASTI? Enne ridva komplekteerimist lõikan ritvade pitsid parajasse pikkusse, et need mahuksid ilusasti kalastuskasti. Sel juhul ei saa ridvad ja noogutid kahjustada.

KALA OTSIMISEST JÄRVEDEL JA JÕGEDEL. Talvel on tundmatul veekogul kala leidmine suhteliselt keeruline, eriti kui veekogu on suur. Kõige lihtsam viis on uurida veekogu kohta infot internetist, mis võib anda vähemalt mingisugust aimu, millist kala võib sealt leida. Jää on iseenesest väga hea maskeering, kuna see peidab enda alla kõik veekogu iseärasused ja potentsiaalsed kalapüügikohad. Sageli tuleb veekogul läbi kõndida rohkem kui üks kilomeeter ja teha jäässe mitte kümme, vaid mitukümmend auku. Talvel on päev lühike ja püügiaega jääb väheks, seepärast peab koha leidma kiirest ja pädevalt.

Esimene asi, millele jääle minnes tähelepanu pöörata, on kaldaäärne taimestik ja rannikujoone kulgemine. Igasugune erinevus tähendab seda, et erinevus on ka veekogu põhjas, mis omakorda meelitab ka kala. Erineva sügavusega augud, järsud sügavuse muutused, tõusud, kivid, taimestik, voolupiiri kohad, ojade või jõgede hapnikurikkamad sisse- ja väljavoolukohad jne annavad kaladele võimaluse ennast varjata ja kindlamalt tunda. Kuna sellistesse kohtadesse koguneb erinevat liiki kalu, tasub esimese võimalusena neid paiku kontrollida.

Samuti tuleks jälgida kallaste kõrgust. Kui kallas on kõrge, tähendab see üldjuhul, et järsak kukub ka veekogu põhjas, st veekogu põhjas kalda juures on süvend. Kui märkate, et süvendis eksisteerib mingil määral veevool, siis üldjuhul hoiavad kalad süvendi sissepääsu ja vähem väljapääsu juurde.

Kindlasti on vaja pöörata tähelepanu ka veevoolule. Kalad proovivad talvel kulutada minimaalselt energiat ja selle tulemusena hoiavad nad vooluvabadesse kohtadesse, eriti südatalvel. Kevadisel jääl võib kala väga edukalt saada ka voolukohtades.

Mida võib sellest järeldada? Kalad peatuvad ja talvituvad kohtades, kus nad on kiskjate eest kõige paremini kaitstud ja kus toidu hankimine nõuab minimaalseid pingutusi, ehk siis põhjareljeefi muutused ja vooluvabad kohad.

Samuti on hea nipp külastada hilissügisel või enne esimesi külmasid selle veekogu kaldaid, kus sooviksite talvel kalastada. Selle tulemusel saate aimu veekogu iseloomust enne jäätumist ehk sellest, kus on vooluvabad kohad ja kus peituvad erinevad madalikud ja sügavikud. Eriti hästi annab see infot jõgede kohta.

Autor püüab. (Erakogu)

KALADE PEIBUTAMISEST. Talvel on võimalik kala peibutada niisutatud peibutussööda ja ka elussöödaga (sääse- ja kärbsevastsed) või segada mõlemad kokku. Valge kala peibutamiseks kasutan eelkõige suvist niisutatud või talvist juba valmis peibutussööta, mis on müügil kalastuspoodides. Enne kalaleminekut otsustan, mis kala hakkan püüdma ning sellest tulenevalt valmistan/ostan ka peibutussööda. Suuremate kalade puhul, nagu näiteks latikas, on kindlasti vaja lisada peibutussööda hulka ka elussööta, eelkõige sääsevastseid või jokkerit. See annab paremaid tulemusi kui puhas peibutussööt.

Röövkalade puhul, nagu ahven, piirdun ainult elussöödaga. Tavaliselt võtan sellisel juhul kaasa umbes 100 g sääsevastseid või/ja jokkerit. Peibutuse veekogu põhja laskmisel kasutan söötmiskoonuseid, millest saab täpsemalt lugeda lisavarustuse osast. Madalate sügavuste korral võib peibutus- ja elussööda alla lasta ka käest, kuid sel juhul ei tohi kalapüügipaigas olla voolu.

RÄÄGIME LISAVARUSTUSEST. Iga kirbutaja lisavarustuses peaksid olema järgmised asjad.

Põlvekaitsed. (Erakogu)

Põlvekaitsmed, kui soovite veekogu jääl kiiresti liikuda eelpuuritud jääaukude vahel ja kui teil ei ole mahti kalastuskasti kaasas kanda. Nii saab laskuda põlvedele ja teha kiire kontrolli, kas kala on selle jääaugu all või mitte. Põlvili püüdes aitavad põlvekaitsmed kaitsta põlvi külma ja niiskuse eest. Kalastuspoodides on müügil erinevaid põlvekaitsmeid, igaüks leiab endale meelepärased.

Jäänaasklid. (Erakogu)

Jäänaasklid peavad kindlasti kaasas olema. Asendamatu abivahend oma ohutuse tagamiseks ja elukindlustuseks, eriti kui liigute ebakindlal jääl üksinda.

Söötmiskoonused. (Erakogu)

Söötmiskoonused on põhiliselt mõeldud niisutatud peibutussööda ja elussööda viimiseks veekogu põhjale. Kalastuspoodides on müügil erinevast materjalist (plast, metall) ja erineva suurusega söödakoonuseid. Mina kasutan ainult metallist söödakoonuseid ‒ suuremaid niisutatud peibutussööda ja väiksemaid elussööda (sääsevastsete) alla viimiseks. Kõige mugavam viis söödakoonuseid kasutada on osta suurema rulliga taliritv, jämedam 0,25‒0,3 mm tamiil ja karabiine. Nii saab söödakoonuse hõlpsasti alla lasta ja üles kerida.

Sügavusmõõtja. Söötmisritva saab kasutada ka sügavusmõõtjana. Eriti hea efekti annab see tundmatul veekogul, kus nii saab põhjareljeefi ja sügavuste erinevused kergemini selgeks teha. Söödakoonuse asemel võib selleks kasutada ka koonusekujulist tina. Tamiilile peab tegema markerid, näiteks iga meetri tagant. Markeritena võib kasutada piklikke värvilisi silikoonstoppereid, värvilisi plasttorusid jne. Kui soovime teha 10-meetrist sügavusmõõtjat, tuleks välja mõõta näiteks meetrised vahed ja liigutada stopperid vastavate kauguste peale. Et stopperid paigast ei liiguks, tuleb teha sõlmed enne stoppereid (markereid).

Mugavamaks kasutamiseks on soovitatav kasutada erinevat värvi stoppereid. Näiteks kui enamik markeritest on valged, saab viie meetri tähise seada punaseks ja kümne meetri oma roheliseks. See on väga mugav, kuna tamiili raske koorma all kiiresti lahti rulludes pole vaja märke kokku lugeda, sest lugema saab hakata alles näiteks pärast viiemeetrise (punase) märgi „kontrollimist“. Kui kalastuskohas on sügavus üle kümne meetri, tuleb arvestada alles kümnemeetrise markerivärvi järgi.

Kongits. (Erakogu)

Kongits on mõeldud eeskätt suurema kala väljatoomiseks juhul, kui kala on jääaugu jaoks liiga suur või on risti jää all. Kongitsaga saab näiteks kala kinni haakida ja puurida jääauk suuremaks või kui kala on jääaugu all risti, siis tõmmata ta jääaugu sisse. Muidugi saab seda teha ka käega, kuid see pole kõige meeldivam tunne.

Kongitsat saab kasutada ka juhul, kui puuoks või muu sodi on jäänud marmõssi külge ja takerdunud jääaugu alla. Kõige mugavamad kongitsad on väikesed ja teleskoopvarrega, kuna mahuvad ilusti kalastuskasti ja võtavad minimaalselt ruumi.

"Kassid". (Erakogu)

Libisemisvastane jäänaeltega tald ehk „kassid“. Kasutatakse siis, kui talvesaabaste tald on libe. On ka asendamatu abivahend talisaapale libedal jääl, eriti kui lund jääl pole ja puhub kõva tuul. Muudab liikumise väga ohutuks, mugavaks ja kiireks.

Lõpetuseks võin öelda, et kalapüük pole mitte ainult kalasaamine, vaid kvaliteetse aja veetmine värskes õhus ja looduses. Nii et kui kellelgi on vaja uut hobi, siis tasub proovida kirbutamist ja uskuge mind – te ei kahetse.

Kõigile alustajatele ja edasijõudnutule kivi kotti ja konks näppu!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?