Agneriin Heinmäe: „Meestega ei saa ju kalal käia! Nad hakkavad kiiresti virisema.“

Margo Pajuste, 19. veebruar 2021

„Neljas koht tähendab ebaõnnestunud võistlust!“ Nõnda ütleb Agneriin Heinmäe, kes on end tõestanud arvukatel võistlustel ühe Eesti tugevaima talipüüdjana naiste arvestuses ning võitnud alatihti ka üldarvestustes kõrgeid kohti. Suvel osaleb ta aga mitmendat hooaega edukalt Eesti Spinninguspordi Liidu võistlustel koos paadikaaslase ja hea sõbranna Inga Lungega.

Arvestades Agneriini visadust ja pühendumust, ei ole kahtlustki, et ta täidab oma suure eesmärgi ning tuleb koos Ingaga ka spinningupüügi Eesti meistriks.

„Meestega ei saa ju kalal käia,“ muigab Agneriin. „Nendega on kogu aeg üks igavene häda ja nad hakkavad kiiresti virisema. Küll on külm, küll kala ei võta, lähme ära koju, mis me lolli mängime ...“ Nii käibki Agneriin talvel kalal peamiselt üksi. Just talvel on hea lihtne ‒ paned autole hääled sisse ja põrutad mõnele lombile, mida Tartu ümbruses on juba paarikümne kilomeetri raadiuses suurepärane valik.

Meie seame Agneriiniga sammud Saadjärvele, kus ta ka üsna tihti käib. Tõsi, see on tujukas veekogu, mida peab tundma, et siit üldse midagi kätte saada. Võib juhtuda, et ei saa unnakalagi, aga on ette tulnud ka väga kena saaki, Agneriini suurim siit on viie ja poole kilone haug. Järve kaldal olevas toidupoes on tal juba tuttavaks saanud töötaja, kelle juures oma hauge kaalumas käib. Siit sai ka üsna suure talvise unnahaugi kätte paadi- ja meeskonnakaaslane Inga Lunge. „Oi, seda rõõmu oli kaugele kuulda,“ meenutab Agneriin.

JÕUDIS KIIRESTI KIRBUTAMISENI. Kalapüüki alustas Agneriin juba lapsepõlves Elva kandi järvedel, jääpüügini jõudis umbes 10 aastat tagasi. „Muidu olin ikkagi suvepüüdja, nii spinningu kui ka õngega, aga tuttavad kalamehed vedasid mu kaasa,“ meenutab ta. „Üsna varsti oli mul esimene unnaga püütud haug jääaugust käes. Siis sattusin kuidagi loogilist teed pidi ka kirbutamise võistlustele. Sellest ajast ongi mu huvi suunatud talvisele kalapüügile ning hakkasin rohkem rõhku panema ka võistlustele.“

„Sain üsna ruttu aru, et see on hobi, mis mulle väga meeldib,“ tunnistab Agneriin. „Loomulikult võttis asjadest aru saamine alguses aega, enne võistlusi sai palju harjutatud ja erinevaid veekogusid tundma õpitud.“

„Igal talvel proovin endale võimalikult palju erinevaid järvi selgeks teha: sügavus, kala paiknemine, mis sorti kala järves on,“ ütleb Agneriin. „Kõige rohkem meeldivad mulle Lõuna-Eesti väikejärved, aga kindlasti ei jää kalata ka Põhja- või Ida-Eestis olevatel järvedel.“

Nii neid auke päeva jooksul koguneb, kümnete kaupa. (Margo Pajuste)

EESTI MEISTER TALIPÜÜGIS. Agneriin tunnistab, et tunneb ennast kõige tugevamalt ahvenapüügis, sest augu sisse söötmisel lepiskala püüdmiseks on ta seni veel üsna kehv. „Kõige rohkem karikaid olen saanud Taliliiga võistlustel, kuna rahvavõistlustega võrreldes käib seal igal juhul aus mäng,“ nendib ta.

Tohoh, kas siis nn rahvavõistlustel käib tõesti selline pettus? „Jah, seal pead arvestama sellega, et tippvõistlejad võidakse üle kavaldada ja saagid pannakse tihti kokku, et saada iga hinna eest auhindu, mis vahel on päris kopsakad. Oleme seda ise näinud. Tugevad talipüüdjad on öelnud meile, naistele, et rahvavõistlusel polegi muud teha, kui need kokkupanijad üle püüda,“ räägib ta. „Nii-öelda päris võistlustel seda probleemi ei ole, sest võistlejad on pühendunud sportlased ega tule mõõtu võtma lihtsalt auhindade pärast.“

„Praegu on nii, et neljas koht tähendab võistluse ebaõnnestumist,“ ütleb ta. See võib kõlada kuidagi liiga enesekindlalt, aga kui Agneriini tulemusi vaadata, siis saab selgeks, et täpselt nii ongi. Agneriin on võitnud Eesti meistrivõistlustel talvises kirbutamises palju karikaid ja need on rasked võistlused, mis kestavad teinekord ka mitu päeva. Tal on õnnestunud tulla kirbutamises ka Eesti meistriks.

„Ega kalapüük ole ainus hobi,“ nendib Agneriin ja räägib, kuidas ta sügiseti seenel käib. Fanaatiliselt, pikki retki tehes ja ilusaid saake korvi ladudes. Loodusesse tõmbab keskkonnaharidusega Agneriini tegelikult aasta ringi ja ei ole suve, kus perega ei mindaks nädalateks mööda Eestit rändama ning loomulikult ikka väliööbimisega. Peagi saabub perre uus liige, hundikoer, kelle valimisel oli oluliseks kriteeriumiks just see, et ta jaksaks perenaisega metsas kaasa rännata.

Pärnu jõel kalapüügivõistlustel. Taamal Ago Anderson treeneri rollis. (Erakogu)

INGAGA LIHTSALT KLAPIB. Suvel püüab Agneriin kala peamiselt paadist ja koos Ingaga. Kahekesi käiakse mitte ainult võistlustel ja trenni tegemas, vaid ka niisama kalal. „Ma püüan peamiselt spinninguga, õngega vahel väga harva,“ ütleb ta. „Ingaga saime tuttavaks aastaid tagasi, kui võistlesime esimest korda koos spinninguspordi liidu etappidel. Me klappisime omavahel kohe, oleme üsna sarnased hullud. Ega me enne jäta, kui pime peale tuleb ja tulemus ette näidata!“

Traditsiooniliselt käivad Agneriin ja Inga nüüd iga talv korra ka Soomes püüdmas ning Eestis korraldavad nad sõprade-tuttavatega ühiseid talvepäevi. „Viimati läksime Ingaga kahekesi Vagula äärde talvepäevadele, sest mehed ütlesid, et nii külm on, nemad ei tule,“ naerab Agneriin. (Vaatame nüüd uuesti loo pealkirja, eks? ‒ toim.) „Oli jah jube külm ja selleks, et paadiga järvele saaks, lõhkusime labidatega meeter meetri haaval paadikanalist jääd eest ära!“

Tol samal korral läksid Agneriin ja Inga puhkemaja rõdule pilti tegema ning kui asutasid tagasi sisse minema, selgus, et uks on sneprisse langenud. Daamidel polnud aga isegi mitte õueriideid seljas. Mis seal ikka, piinlik oli hakata kuskilt kõrvalist abi otsima ja nii ronis Inga paljajalu teise korruse rõdult alla, läks välisuksest sisse ja tegi rõduukse seestpoolt lahti.

Saadjärvel. (Margo Pajuste)

EKSTREEMI SIIN JA MISSIOONIL. Kui Saadjärvele jõuame, on päris külm: 15 miinuskraadi, tuulekülma koguni alla 20 kraadi. Ehkki Agneriin paneb puhtalt mugavuse pärast kummikutesse soojendavad sisetallad, kinnitab ta, et külm teda ei heiduta. Kaitseliidust kunagi kaitseväkke teenima läinud ja 2000-ndate algul ka Kosovos missioonil käinud Agneriin on nii lumehanges maganud kui ühel korral õppustel ka äärepealt ära külmunud. „Lamasime kaua lumes, mitu tundi, ja ootasime rünnakut,“ meenutab ta. „Algul oli kaua jube külm ning siis järsku läks jube soojaks ja mõnusaks, uni tuli ka peale. Õnneks pidime peagi püsti hüppama ja jooksma.“ Siit väike tarkusetera kõrva taha ‒ kui keset pakast hakkab järsku soe ja mõnus, tähendab see, et asjad ei ole sugugi mitte hästi ning kiiremas korras tuleb sooja leida.

Ekstreemseid momente on mujalgi ette tulnud, näiteks toob Agneriin langevarjuga hüppamise. „Missiooniks ettevalmistus oli ka väga pikk ja põhjalik, ekstreemsust oli seinast-seina,” ütleb ta. Missiooni kõige õnnetum elamus oli siis, kui kohalik Kosovo elanik Agneriini autole külje pealt sisse sõitis, tagajärjeks opereeritud põlved.

SIHT ON SILME EES. Eesti meistriks on Agneriin talvises kirbupüügis juba tulnud. Järgmiseks eesmärgiks on võita ära ka spinninguvõistlused. Mis ei tundu sugugi võimatu ettevõtmine, sest naiste kategooria võidule lisaks on Agneriini ja Inga meeskonnal juba ette näidata üldarvestuse IV koht. Ja nendest tagapool olid oi kui kõvad kalamehed. „Küsisime Meierilt ja Jakobsonilt, et noh, tegime ära teile, mis?“ meenutab Agneriin. „Mis neil üle jäi, noogutasid vaid, et tegite jah!“

Miks üks naisterahvas kõike seda teeb? Kaitsevägi, langevarjuhüpped, lõputu metsi mööda kolamine, kirglik kalapüük iga ilmaga? „Elus tuleb ju kõik järele proovida, vanana on juba hilja tegemata jäänud asju kahetseda,“ muigab Agneriin. „Ja nalja peab ka saama, muidu meie ei mängi! Kala peab püüdma rõõmuga, mänglevalt ja hea tujuga, protsessi nautides, mitte millegagi üle pingutama ega endale stressi tekitama. Igal juhul on kalapüük puhkus, mis teeb elu värviliseks!“

Inga ja Soome haugiga. (Erakogu)

Inga Lunge: „Oleme kaks ühesugust hullu.“

Agneriin on siiani parim kalastuspartner, kes on mul olnud. 

Ta on õnneks sama hull nagu mina: 

  • nõus magama suvalises kohas külg-külje kõrval;
  • ei kiirusta veekogult minema;
  • ei lobise niisama, vaid tegeleb püügiga;
  • ei karda, et on liiga külm, paha või ebamugav.

Oleme koos sattunud olukordadesse, kus lihtsalt mõistus saab otsa ja ei jää muud üle kui pisarateni naerda. 

Mul on palju toredaid kalameestest sõpru, aga see tüdruk teeb oma visadusega küll kõigile silmad ette. 

Kui näete meid, punane Ferrari-Progress slepis, läbi Tartu hommikul vara kuhugi liikumas, siis vaevalt, et me enne päikeseloojangut tagasi oleme. Võimalik, et jääme ära lausa mitmeks päevaks. 

Miks nii vähe naisi kala püüab ja võistleb?

„Rahvavõistlustel on naisi püüdmas küll ‒ nendel võistlustel puudub pinge ja nad ei ole seal tavaliselt üksi,“ selgitab Agneriin. „Liigavõistlustel on aga vähe naisi, sest seal on pinge suur ja sa pead üksi iseenda eest väljas olema. Mitte kunagi ei tea, millised on ilmaolud, oleme püüdnud ka 17 külmakraadiga. Kindlasti on naisi, kes tahaksid rohkem kalal käia ja püüda, kuid tihti saab takistuseks varustus, kellega koos minna, kes õpetaks ...“

 Agneriini suurimad kalad

Anne Karika võistluste ajal õnnestus Agneriinil märtsikuus Anne kanalis jää alt välja tuua kilone linask pisikese kirbu ja ülipeene tamiiliga.

Suurim unnaga jäält püütud haug on kuuekilone.

Elu esimene meriforell. (Erakogu)

Elu esimene merikas lõi detsibellid valla

Mõni aasta tagasi käisid Agneriin ja Inga ühe telesaate raames koos ka meriforellipüüki proovimas.

Kaks päeva piitsutati tarkade nõuandjate õpetuste järgi Tallinnast nii ida kui ka lääne pool merd vahtu ja ei midagi. Viimaks pöörduti kohaliku poole – Suurupis elav kalamees, videoblogija ja õllepruul Oinas alias Henri Jaska viis seltskonna oma salakohta.

„Ja mul oli paari esimese viskega mõõdukala otsas,“ meenutab Agneriin. „Sa oleksid pidanud seda kisa kuulma! Mehed said igatahes palju nalja.“

Kui nüüd vähegi mere äärde asja, läheb näpu kindlalt merepunase püügile loovutanud Agneriin loomulikult ka kahlama.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?