Retsept | Kaheksajalasalat pasta ja kirsstomatitega

Priit Toomits, 19. veebruar 2021

Itaalias oli kaheksajalg mu meelest kõige odavam tooraine üldse – peale sidrunite, mis kasvasid lihtsalt tänava ääres nagu hekk.

 Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest ... (teate küll, lapsepõlveklassika – raamatust „Agu Sihvka annab aru“) ... et mul tuli hirmus kalaisu. Tükk aega pole kalale saanud ja kui aus olla, olen elus jää peal käinud ainult kaks korda. Puhas oma hooletus tegelikult.

Aga paberõngega saab ikka kala. Seekord sättisin auto nina linna teise serva ja kimasin Kalaarsenali. Midagi pole teha, ikka käid ju seal, kus sõbrad on poodnikud või siis kõrtsmikud. Kalaarsenalis majandavad Tiit ja Indrek. Tiiduga teame teineteist oiii, ei mäletagi kui kaua. Aga ma arvan, et veel sellest ajast, mil mu habe oli sihuke, no mitte just mehe oma. Tiit tegeles siis (minu arvates) Eesti parima külgkorviga mootorrataste krossimeeskonnaga – Kaurit ja Jakk. Sattusin mõned korrad neile võistlustel süüa tegema ja seal me tutvusimegi.

Poest plaanisin sebida kas paltust või turska, mõlemad värskena Norrast toodud. Kuid poodnikuhärrad surusid mulle pihku veel kaheksajala: „Võta see ka, sa kindlasti mõistad seda valmistada.“

No muidugi võtsin vastu.

Üks kena kombits. (Priit Toomits)

Kaheksajalaga seoses meenub, kuidas aastal 1998 tulin Eesti Aasta Koka võistluste võitjaks ja kohe pärast seda vahetasin töökohta, suurema palga ja suurema vastutuse peale. Uued ülemused kupatasid mu kaheks nädalaks Lõuna-Itaaliasse Positanosse, et õpi ja harjuta Itaalia kööki. Einoh, vägev reis oli ‒ oled just Eestis suurimad kokkade võistlused võitnud, kohe avatava uue hotelli peakokk, kõik teed on lahti ja elad täiel rinnal.

Elasin ja õppisin hotellis Royal Positano. Seal oli kaheksajalg mu meelest kõige odavam tooraine üldse (peale sidrunite, mis kasvasid tänava ääres nagu hekk). Seda järeldasin sellest, et staff food oli kahe nädala jooksul vähemalt kuuel päeval just see elukas. Aga maitsev, mulle meeldib!

KEEDA NAGU KAJAKAT. Kalaarsenalist saadud isendi kombitsad olid juba keedetud ja vaakumis, ilusa karbi sees. Nii et keetmise vaev jäi mul seekord ära. Aga kui nüüd kellelegi satub pihku toores ja terve, nii mõne kilo raskune isend, siis keetmine on iseenesest lihtne. Proovi eemaldada keha keskelt tindikotike, kui tarnija seda juba ära lõiganud pole. Siis aja suures kastrulis vesi keema ning lisa sibulat, soola, küüslauku, loorberit, pipart ja saada sinna ka kaheksajalg.

Koostisosad. (Priit Toomits)

Nüüd oota, no natukene, kuni maitseleem uuesti keema hakkab. Kougi elukas potist välja ja oota, kuni leem uuesti suure mulinaga keema hakkab. Siis korda eelmist etappi. Ja jälle, kui vesi on vaikselt keema tõusnud, kougi elukas välja ja oota leeme tõsist keemist. Ja nii veel üks kord. Kui leem kolmandat korda keema hakkab, tõsta pott tulelt ja lase rahulikult maha jahtuda. (NB! Kaheksajalg peaks olema leeme sees, kui see jahtub.) Mina olen lasknud potil tunnike-paar köögis seista ja viinud siis kas sahvrisse või garaaži, kus temperatuur on toa omast natsa madalam. Prepareerinud olen teda siis järgmisel päeval – marineerinud, grillinud, salatisse lõiganud jne.

Keetmise raskem pool on see, kui ventilatsioon on nadi, siis spetsiifilisest, aga meeldivast aroomist pääsu pole. Lõhn on silmude toas röstimisega võrreldes siiski köki-möki.

Juba keedetud isendist tegin seekord salati.

Casarecce-pasta. (Priit Toomits)

VAJA LÄHEB

kaheksajalga

kirsstomateid

avokaadot

šampanjaäädikat

laimi

minipaprikat

redist

oliiviõli

tšillit

rukolat

võrseid

punast sibulat

casarecce pastat – keeruline nimi, aga näeb välja, nagu oleks keegi pastaplaadikesed natuke keerdu väänanud

„Pommeri Pestot“ – sõbra tehtud. Otsige Harry üles, kui on pesto-, pasteedi- või singiisu – see suur ja kole kodanik teeb neid asju jumalikult!

Pommeri pesto. (Priit Toomits)

TEE NII

Kasutasin kirsstomateid, mille maitse on praegu ka OK. Ostes meie kaubandusest veebruaris tomateid, võid olla kindel, et need meenutavad nii maitselt kui ka tekstuurilt lapsepõlves näritud kummist mänguasju ... On üks nipp: aseta tomatid koos õuntega ühte nõusse ja lase seista pimedas, näiteks kapis, kolm-neli päeva ‒ maitse muutub sutsu paremaks.

Aga ega siis miskit. Casarecce soolvette keema, aedviljad juppideks, maitseks „Pommeri Pestot“, oliiviõli, soola, rukola ja võrsed. Sega kokku ja olemas!

Induktsioonpliidile sobiv grillplaat. (Priit Toomits)

Kaheksajala ühe kombitsa grillisin ära. Seekord sai laiskus minust võitu, õues oli 13 kraadi külma ja lund nii palju, et ei mäletagi, millal seda viimati sellises koguses oli ... No mitte ei tahtnud õue lumehange hullama minna ja grilli läbi poolemeetrise lume sikutada. Selle asemel käisin läbi Academic Food Labist ja laenasin induktsioonpliidile sobiva grillplaadi. Sellega sai kodus soojas köögis lihtsamalt hakkama, kui oleksin õues söe ja tikkudega mässanud.

LISADA SAAB VEEL IGASUGU ASJU. Nüüd taimsed asjad taldrikule ja kombits kõige tippu ning siis sööma! Just siis, kui ise oma „teosega“ maru rahul olin, saabus kööki mu kallis kokast kaasa. Maitses ja arvas, et tema lisaks veel natuke küüslauku, peterselli ja laimimahla ning siis veel seda ja toda ka. Nii et lisage ülal toodud asju kohe julgesti ja vastavalt maitsele.

Šampanjaäädikas. Saab asendada valge veini äädikaga. (Priit Toomits)

Mini Miile ma seda elukat enam ei paku, sest mingil hetkel ta proovis kaheksajalga ning puristas kõik välja, silmis selline pilk, et mis ma sulle halba olen teinud, miks sa mind mürgitada tahad? Nati aja pärast konstateeris, et „pagan, see oli jube, ei ole minu maitse ja pealegi mekib nagu koeratoit“. Nojah! Õhku jäi vaid küsimus, kus ta on koeratoitu proovinud, meil on kodus ainult kass ju.

Pikk jutt – sant jutt! Sööma!

Jätkuvalt kandkem maske, desogem käsi ja olgem hoitud!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?