Talviste jõeforellide jahil: kust kala otsida ja millega püüda?

Toomas Pärnamaa, trevallyfishing.ee/blogi , 19. veebruar 2021

Kui tavakodanikule seostub veebruar viimase tõsise talvekuu, vastlapäeva ja vabariigi aastapäevaga, siis jõeforellikütile toob see kauaoodatud vabaduse. Veebruari saabumine lõpetab neli ja pool kuud kestnud jõeforellide kuderahu ehk püügikeelu ja kalamehed pääsevad taas jõgede äärde täpikuid üle kavaldama.

Forell on kaval kala ja õiged püüginipid kooruvad välja alles aastatega.

Püüan teha elu pisut kergemaks endasugustel küttidel, kellel veel pole vöö all hooaegade kaupa kogemust. Kogusin sellesse loosse kokku nelja spetsialisti aastatepikkused tähelepanekud, mis puudutavad just jõeforellihooaja esimesi külmemaid kuid.

Seega võta kohvitassi jagu aega ja kiirenda oma õpikõverat selle lubatud dopinguga.

MASKEERING. Timo võtab forellipüüki tõsiselt ja paneb talvel selga koguni valge maskeerimisülikonna. (erakogu)

TUTVUME SPETSIALISTIDEGA. Timo Tintse on Estfishi kalagiid ja Lahemaa kalastusturismi edendava ettevõtmise Lahekala üks eestvedajaid. Mees, kelle agendaks on jätkusuutlik ja eetiline kalapüük, alustab tänavu oma 8. jõeforellihooaega. Karjääri rekordiks on Timol muljetavaldav täpiline parameetritega 1,6 kilo ja L49 cm.

Rainer Mahl on kalapüügientusiast, kes kajastab oma kalalkäike nii YouTube’is kui ka mujal sotsiaalmeedias Mahlfishingu nime all. Äss, kelle portfellist leiab igast liigist jõhkardeid, läheb sel aastal vastu samuti oma 8. hooajale ja seniseks rekordiks on uskumatu jõekas parameetritega 2,26 kilo ja L57 cm.

Rauno Tomson on kogenud jõekakütt ja landimeister, keda forellipüügi skeene tunneb tema kätetöö, Rauntsi voblerite järgi. Mees, kelle käsitöölandid on paljudele rekordeid toonud, läheb vastu oma 7. hooajale ja mehe tipptulemus on 1,9-kilone täpiline.

Olari Tõnison on üks Eesti esimestest catch and release ehk püüa ja vabasta promootoritest, kelle YouTube’i kanalilt Quick Release võiks jätkusuutlikuks kalapüügiks šnitti võtta iga loodusest lugu pidav jõekakütt. Veebruariga lükkub käima mehe 5. hooaeg ja seniseks rekordiks on 1,2-kilone jõeforell.

FORELLIGA. Rainer võimsa, küll soojemal ajal püütud jõekaga. (erakogu)

ENNE VEEL, KUI KÄED KALASEKS TEEME. Nagu juba mainisin, on artikkel kirjutatud eeldusel, et lugeja on jõeforellipüügiga juba kas või põgusalt kursis, mis aga ei tähenda, et puhtalt lehelt alustaja sellest midagi aru või kasu ei saaks – vastupidi. Kogu info on täielikule forellivõhikule sama väärtuslik, lihtsalt sel juhul ole valmis elementaarseid teadmisi pisut juurde guugeldama. Nüüd aga asja kallale.

ESIMESENA VAATAME ÜLE VARUSTUSE. Laias laastus pole talvisel ja suvisel jõekapüügi varustusel suurt vahet, kuid on siiski mõned tarkuseterad, mida silmas pidada.

Esimene ja suurim probleemi allikas on pealiin. Kui sulle meeldib pealiinina kasutada nööri, siis võta teadmiseks, et talvel pole see parim idee. Probleem on selles, et nöör imab endasse vett ja teatavasti hakkab vesi miinuskraadidega külmuma. Külmunud nööriga püük on aga täielik peavalu.

Õnneks on nöörile alternatiiviks erinevaid tamiile, mis ei ima vett ja seega ei karda ka külmumist. Siiski jääb alles üks talvine mure: ridvarõngaste jäätumine.

Selle vastu leiad poelettidelt erinevaid külmumisvastaseid määrdeid, mis võivad probleemi leevendada, kuid lollikindlat rohtu siiski ei ole. Kui otsustad rõngaid määrida, soovitab Timo seda teha näiteks eelneval õhtul, mitte vahetult jõe ääres: „Ma olen vaadanud, et nii püsib ritv kauem puhtana.“

LENDÕNGE-FORELL. Oma kalapiltidega näeb Timo samuti üle keskmise vaeva ja tulemus on panusele vastav. (erakogu)

Teine vajalik asi, mida rõhutavad nii Rainer kui ka Rauno, on polaroidprillid. Prillide peamiseks eesmärgiks on kaitsta kalamehe silmi füüsiliste vigastuste eest ja polariseerutud prillid aitavad vähendada valguse virvendust veepinnal. Tänu sellele näeb paremini kõike seda, mis toimub allpool veepiiri. Lisaks muudavad näiteks kollase klaasiga prillid su päeva kordades kirkamaks: „Kuna talvel on enamik aega selline pime ja sombune, siis kasutan rohkem erksama klaasiga prille,“ kinnitab Rauno.

Omalt poolt lisaksin veel, et lumisel ajal ja eriti sulailmaga tasuks vältida vildist taldadega kahlamissaapaid. Sulalume jaoks pole paremat pinda kui vilt, kuhu end külge pakkida ja nii kasvadki jõe ääres kõndides iga sammuga sentimeetri jagu pikemaks. Võib tunduda lahe, aga tegelikult on äärmiselt ebamugav.

Pooleldi muiates, aga täitsa tõsiselt lisab Timo, et tema talvise jõekapüügi varustuse hulgas on ka labidas. Tõsi, seda hoiab ta autos.

TOIMIV LANT. Talvine saak Rauno Tomsoni vobleriga. (erakogu)

SEEJÄREL RÄÄGIME LANTIDEST. Kui tuleb jutuks, mis peibutistega ässad ise püüavad, siis mulle väikese üllatusena selgus, et kõigi meeste arsenal koosneb peamiselt vobleritest ja leech’idest.

„Kasutan aasta ringi üsna samu lante ja enamasti Rauntsi voblereid,“ mainib Olari. „Talvel on lihtsalt kerimistehnika hoopis aeglasem.“ Seda kinnitavad ka teised mehed.

Küsimusele „Mis landid sinu käes kõige rohkem tööd saavad?“ vastab Rainer: „Randokad (Rando Tuisu voblerid ‒ toim) ja siis ise seotud leechid /.../“

„Mulle meeldib see laisk ja rahulik mäng, mis on talvel ka väga hea,“ kommenteerib Rainer Rando voblereid.

„Mõnikord harva, kui ikka kohe mitte midagi ei toimu ei ühe ega teise landiga, aga sa näed kala ja teed enda meelest kõik õigesti, siis tõesti olen pannud otsa pöörleva landi ja see on ka ära tasunud,“ lisab Rainer.

AUTORI REKORD. L 47 ja 1,2 kilo. (erakogu)

Seega ei maksa kohe tormata landikarpi puhastama ‒ pigem on point selles, et ole mõttega kalapüügi juures ja pane tähele, mis vees toimub. Samuti murrab Timo legendi, nagu oleks leech’ipüük ainult suvine teema. „Täiesti rahulikult võib sellega püüda ka talvel,“ kinnitab ta. „Leech’i eelis on minu meelest just aukudest läbi püüdmine. Kui on külmakraadid, on veetase ka jões madalam, vool ei ole nii kiire ja siis on väga mõnus auke läbi loopida.“

Tasub kõrva taha panna, et mida külmem on vesi, seda passiivsemad on ka jõekad ning seda rahulikumat landimängu nad ka eelistavad.

NÜÜD VÕTAME ETTE PÜÜGIPAIGAD. Siin lähevad talvine ja suvine jõekapüük teineteisest kõige rohkem lahku ning seda ikka looduse loodud tingimuste tõttu. Et järgnevatest mõtetest paremini aru saada, räägime kiirelt üle jõeforellide elupaiga ehk jõe enda teekonna lähtest suudmeni.

Tavaliselt jaotatakse jõgi olemuse järgi kolmeks erinevaks jupiks: ülem-, kesk- ja alamjooksuks. Seda ala, kust jõgi alguse saab, nimetatakse ülemjooksuks ning tavaliselt on see küllaltki kitsas ja kiire vooluga, mis tähendab, et ka külmuvad harvem. Samas on suviti just ülemjooksud need, mis nireks kuivavad ja džungliks kasvavad.

Järgmisena tasub rääkida jõe alamjooksust, milleks nimetatakse jõe suudme lähedast osa. Tüüpiliselt on jõgede alamjooksud hästi veerikkad ja aeglase vooluga ning sestap ka külmuvad kiiremini. Kevadeti ehk suurvee ajal on alamjooksud sageli üle ujutatud või kaldad äärmiselt märjad. Jõe keskjooks jääb ülem- ja alamjooksu vahele.

Kui hakkad nüüd oma püügiplaani paika panema, siis peaksidki esmalt välja sõeluma just need kohad, kuhu on üldse võimalik minna. Siin tulevadki kasuks teadmised jõgede hingeelust. „Kui on sihuke väga külm talv, et lajatabki seda ‒15 pidevalt ning enamik jõgedest on jää all, on veebruari alguses kindla peale minek ülemjooksud,“ räägib Timo.

„Talvel on tõesti ülemjooksud head,“ kinnitab Rauno. „Kala võib liikuda suhteliselt kaugele üles, sest hapnikku on siis ülevalpool rohkem.“

„Kui aga on soojem talv ja enamik jõgedest lahti, siis olen ikkagi keskjooksult alustanud,“ võtab Timo enda valiku kokku.

Seega otsi talviti hapnikurikast vaba vett.

TALV. Timo kalad. (erakogu)

JA LOOMULIKULT RÄÄGIME KA ILMAST. „Kui hooaeg algab, siis ei olegi mul lemmikilma, sest lähen lihtsalt iga ilmaga kalale,“ ütleb Rainer ja naerab. „Kui veebruaris on selline sombune või lumine ilm, siis valin metsasema lõigu. Kui on päikesepaisteline, lähen kuskile lagedama peale lootuses, et päike soojendab vett ja teeb kala aktiivsemaks.“

Timo märgib, et kui suvel forellile päike pigem ei meeldi, siis talvel on kõige produktiivsemad olnud just päikeseliste ilmadega püügipäevad.

Veel üks ilmastikuline muutus, mis teeb kala mitme mehe arvates aktiivseks, on järsult sulale minek. „Kui on kaua olnud näiteks ‒5 või ‒10 kraadi ja siis tulevad esimesed nullis või plussis päevad, on need tihti ka väga head olnud,“ ütleb Rauno. Samuti toob Rainer välja, et kui satud mõnele jõelõigule vahetult pärast jääminekut, võid ka väga hea võtu otsa sattuda.

Kui meestelt küsida, kas hommik, lõuna või õhtu, joonistub erinevatest juttudest välja, et talvised varahommikud on toonud pigem vähem tulemust. Eks siin mängib suurt rolli just temperatuur, sest teadupärast on ilm päikesetõusu ajal kõige külmem. Samas mainib Rauno, et esimene veebruar on selles osas erand, kuna siis pead juba eelmisel päeval püügipaika minema.

Üks huvitav mõte, mis Olariga rääkides jutus läbi käib, on kuufaaside jälgimine: „Kui ma saan püügipäeva kaua ette planeerida, siis võtan lahti kuufaaside tabeli ja panen kalendrisse kirja, kas on noorkuu või siis täiskuuaegne periood.“

See ei ole lihtsalt Olari uskumus, vaid seda teooriat toetab tal umbes 40 tabelisse pandud püügikorda. „Sealt joonistus tegelikult päris hästi välja, et neil aegadel, mis jäid noor- või täiskuu ümbrusse, olid saagid paremad.“ Samas tunnistab ta, et enamasti ei ole luksust oma püüke selliselt ajastada: „Kui sul võib-olla ongi need kaks nädalavahetust kuus, mil saad jõe äärde minna, siis sa lihtsalt lähed.“

Seega otsi lõike, kus vesi on mingil põhjusel ülejäänud jõest soojem ning hapnikurikas sulavesi teeb kala söögiisule ainult head.

KOKKUVÕTTEKS. Need siis olid peamised talvise ja suvise jõekapüügi erinevused. Teadmised ja tähelepanekud kogenud küttidelt, kes on veetnud jõgede ääres sadu päevi ning hiilinud maha tuhandeid kilomeetreid.

Ma usun siiralt, et iga forellimees leidus siit nii uusi nippe oma tehnikaarsenali kui ka uusi vaatenurki, mõtestamaks lahti jõeforellide mõttemaailma. Sest see on ju see, mida hea kütt teeb – aimab ette oma saagi käitumist.

Siiski tahaksin nii mina kui ka ässad, kellega rääkisin, panna forelliküttidele südamele eetilist kalapüüki. Meil ei ole palju jõgesid, kus need imeilusad täpilised elavad ning püügisurve neile jõgedele kasvab aasta aastalt. Seega on oluline aru saada, et kui tahame ka tulevikus seda ääretult huvitavat kalapüüki nautida, peame oma ürgseid jahimeheinstinkte kaine mõistusega talitsema.

Eks ole selleks ka hulk seadusest tulenevaid piiranguid, aga alati on hea anda ka omalt poolt üks väike ekstrapanus. Selleks, et anda pisut mõtteainet, on näiteks paljud jõekamehed endale seadusega kehtestatud 36 cm alammõõdu asemel jõeforelli alammõõduks 40 cm. 

VEEL: Loobi läbi ka „mõttetud“ kohad

„Ära kunagi eelda, et kala võiks olla seal või seal!“ ütleb Rainer. „Ka minul on kõige suuremad kalad tulnud sellisest imelikust kohast, kuhu teed viske võib-olla nii muu hulgas.”

Viska täpselt

„Täpsus on kõige alus!“  ütleb Olari ja soovitab investeerida varustusse, mis laseb teha täpseid viskeid.

Lähene nii, et sind näha ei oleks

„Liigu jõe ääres vastuvoolu, nii oled kala selja taga!“ soovitab Rauno. Forellid püsivad jões ninaga ülesvoolu ja kui lähened neile selja tagant, on väiksem tõenäosus, et nad sind märkavad.

Vabasta kalad vees

Timo rõhutab taas kord eetilist kalapüüki: „Paneksin südamele alamõõduliste kalade õige vabastamise. Sa ei pea neid lumele tooma, vaid saad rahulikult näpitsatega vees konksu otsast vabastada!“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?