ÖINE VARITSUS: tublid noorkotkad peletasid röövpüüdjad

Helin telefonis annab märku sõnumist, mida olin ärevalt oodanud. „Pane vaim valmis. Tuleb pikk õhtupoolik ja ehk ka öö. Selga tume riietus ilma helkuriteta, ilmastikukindel ja soe. Jalga veekindel saabas. Kummik ajab ka asja ära. Kohtume Keila-Joal RMK parklas.“ Meid ootab ees öine jaht röövpüüdjatele, sest Eesti jõgedel on lõhepüügi keeluaeg. 

Põrgu päralt! Sadanud on juba pool päeva ja lõppu ei paista. Soojakraade on ka paar pügalat. Mida selga panna?Õnneks ostsin alles hiljuti veekindla jope. Kui on vaja vihma käes tundide viisi luurata, siis sellega. Veel kougin jalanõuderiiuli tagumisest nurgast välja vanad head nahast nöörsaapad, millega on lausa lust lompidesse hüpata. Need on täpselt see, mida vaja. Jalga lähevad mustad teksapüksid. Eks näis, kas röövpüüdjaid luurates peab ka põlvili mudas roomama.Ootusärevus on suur. Praegu on lõhel ja meriforellil kudemisaeg ehk röövpüüdjate jaoks hõlpsa tulu teenimise tippaeg. Septembrist novembri lõpuni ei möödu Eestimaal ühtegi ööd, kui röövpüüdjad kalamarjast pungil punakala kuskil kotti pista ei püüaks. Mida teha, kui ühe sellise tabame? Kas vääname ta maha? Ei, seda lihtkodanik ei tohi. Ja meie, ajakirjanikud ja meid varitsusretkel saatvad vabatahtlikud kalakaitsjad, seda oleme.Kohtumispaiga kottpimedusse sähvatavad parklasse keerava auto esituled. Autost astub välja suurt kasvu ja karune habetunud mees, Tarvi Tuvi. Teine mehemürakas, Erki Tammleht liitub meiega samuti õige pea.