Kui ma tööl olen. Kui ma kalal olen

Kalale!, 14. mai 2019

1990ndad. Kalamehed sõidavad talvel päevinäinud Žiguliga järvelt koju, autoski kasukad seljas ja läkiläkid peas. Kiirusepiirangu alas sõuab neile vaikselt vastu tuliuus ja särav mersu linnamaastur, roolis uhkes ülikonnas ärimees ning kõrvalistmel silmipimestavalt üleslöödud blondiin. Žiguli juht nõjatub ette ja vinkab mersu juhile tervituseks omamehelikult käega. Hämming veab vastusõitjate silmad suureks. „Kas sa tundsid seda meest?“ imestab sõbrast kalamees kõrvalistmelt.„Ei, ei tea, kust ma teda tundma peaksin? Ma lihtsalt tahtsin, et ta peaks oma tibinale selgitama, miks ja kust ta igasuguseid külajorsse teab,“ muigab autojuht.

***Talvine varahommik. Mees hiilib vaikselt magamistoast välja. Korraga peatab teda naise karm hääl: „Kuhu?!“„Kalale,“ pomiseb ehmunud mees.„Ei lähe sa kuhugi. Kala on külmkapis ja viin puhvetis. Auku pole ka vaja puurima hakata.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?