Pöline kaluritoit kuivatatud kalast. Lugu sellest, kuidas mulle Instagramis räägiti vanaema kuivakala-kastmest

Ütlen ausalt ja uhkusega, et ma ei tea ühtegi teist naisolevust, kes kuivatatud kalast nõnda palju vaimustuks nagu mina. Olen seda tänavu kohalikult kalamehelt ostnud üle 200 kilo, kõik ilusasti soolanud ja siis klambripüstoliga sauna külge rippuma pannud, esimese satsi ära korjanud, söönud ja tuttavatele jaganud. Kuidas ma kala soolan ja kuivatan, sellest kirjutasin mulluses kevadnumbris. Aga kuivakala (vobla Saaremaal ei öelda) on au sees ka kohalikus köögis ja sellest tehakse muu hulgas väga mõnusat kastet kartulite peale.

Minu kodus pole seda iidset kaluritoitu kunagi tehtud ja tegelikult lugesin sellest retseptist Instagramist, kui oma järjekordsest kalasoolamise laadungist pildi üles riputasin. Küsisin selle toidu kohta ka oma tuttavalt kalamehelt, temalgi hakkas suu vett jooksma ja ta jutustas siis, kuidas tema ema seda toitu teeb. Niisiis, olgu see retsept ühenduseks nüüdistehnoloogia ja traditsioonilise toidu vahel. Ütlen ausalt, seda toitu on kuivakalasõltlasel väga raske teha, sest ei tundu absoluutselt loogiline, et kõik need isuäratavad kalatükid, mis hõbedaste soomuste alt välja tulevad, ei lähe mitte otse suhu, vaid potti ja siis pannile. Samas, kui kala jagub, saab seda toitu aasta läbi teha just nagu muistegi. Niisiis.