Ammu see eestlane metsarahvaks sai. Sajandeid polnud laantesse ju asjagi!
Teate küll seda laulu Antsust, kes oli aus saunamees? Saun oli veel suure metsa sees ning alatasa külastasid seda hundid ja karud, kusjuures rebane istus katusel. Millal Ants täpselt elas, pole teada, aga raudtee pidi juba olemas olema, sest mille muu kui vaguni pingi all sai likviidsuskriisis juudi soost isik Tallinna sõita? Samas oli Antsul asjaajamist mõisas, nii et vemmalvärsis kirjeldatud tegevustiku võib istutada kuhugi 19. sajandi lõppu või 20. sajandi algusesse.
Mõnikümmend aastat siia-sinna ei oma tähtsust, oluline on see, et sauna-Antsu eluajal hakkas põhjalikumalt muutuma eestlase suhtumine metsa ja metsloomadesse.
Sõna otseses mõttes võeti mets jälle omaks. Mõtleme korraks laulu avaridadele. Autor on pidanud vajalikuks rõhutada: Antsu saun oli paksu metsa sees. Siit võib aimata, et tegemist oli eksklusiivse elupaigaga. Loetletud loomad on aga ohtlikud tegelased, eriti need, kes siseruumides kolasid.