Pikajalgsed ja kõverkaelsed haigrud armastavad vett ja kala

Tihti näeme järve- või jõekalda ääres madalas vees liikumatult seismas mõnd suurt, halli ja pikajalgset lindu. Kala või mingit teist veelooma, näiteks konna või ujurit märgates sirutab ta välkkiirelt kaela, et haarata ohver oma kollase noka vahele.

Eestis on kohatud kuut liiki haigruid ‒ pesitsejaid on kaks ja juhukülalisi neli.

Saagi neelab-kugistab haigur tavaliselt kohe tervelt alla, pesitsusajal aga kogub mitu kala ristipidi noka vahele, et poegadele viia. Tavaliselt on ta üsna inimpelglik ja tõuseb läheneja eest lendu vähemalt paarikümne meetri kaugusel. Ent tihtipeale jääb ta maantee lähedal jõe või järve servas taimede vahel jahti jätkama. Tiivad on haigrul tublisti kumeramad kui soo- või toonekurel, kaela tõmbab aga lennu esimestel meetritel S-kujuliselt kõverasse. Sestap ongi üks tema rahvapäraseid nimetusi „käkrus kaelaga kurg”.