Nepid – meie soomaastike asukad

Kindlasti tunnevad loodusehuvilised tikutajat ehk taevasokku tema omapärase „möhitamise“ järgi, mis tekib kõrgelt alla sööstva linnu sabasulgede vibreerimisel. Rohukurvits mängib rühmiti nagu näiteks tedergi, ent hoopis vähem silma ja kõrva puutuvalt kusagil soisel põõsasniidul ja pealegi hilja öösel. Salapärane mudanepp aga elab eeskätt Kirde-Eesti suurtes rabades ning laseb oma öisel mängulennul kuulda omapärast kobinat, millega on ära teeninud hüüdnime „santvanker“.

Eestis elab neli nepiliiki: tikutaja, rohunepp, mudanepp ja metskurvits.

Harva, kui suure sügise eel juhtutakse kõndima niiskel järve- või jõeäärsel niidul ja muudes soisevõitu paikades. Siiski leidub seal „igaval maastikulgi“ üht-teist huvitavat. Aeg-ajalt sööstab rohust lendu mõni pruuni-kollasetriibuline, tuvist väiksem lind, olles lasknud loodusenoidleja jõuda endast lausa sammu või paari kaugusele. Kuigi kaugele see pisut äkki lendu tõusnu ei eemaldu, vaid laskub enamasti uuesti tiheda taimkatte varju vaid kahe-kolmekümne meetri kaugusel. Nii kohtub inimene huvitava kurvitsalise – kas tikutaja või rohunepiga.