Kuidas vanasti jõest kala kätte püüti ehk Kust sai Sääsküla oma nime?
Haugi on ahinguga raiutud Eestimaal umbes sama kaua, kui siinset ala saab üldse maaks nimetada. Nii kinnitavad igatahes Kunda kultuuri osaks defineeritud arheoloogilised leiud Lammasmäelt, mis on põhimõtteliselt viimane kuiv mätas enne Soome lahte.
Mis keeles Kunda kultuuri inimesed värskelt jää alt vabanenud Eestis sundimatult lobisesid, pole täpselt teada, aga teadlased kahtlustavad, et just nii ammusest, umbes 10 000 aasta tagusest ajast on pärit sõnad „haug“, „meri“, „Peipsi“, „saar, „siig“ ja „vimb“.Samast perioodist olla moodsasse eesti keele jõudnud sõna „liha“. Aga ka „konn“. Viimane võib vihjata tõsiasjale, et päevad polnud saagiõnne poolest vennad ning vahel tuli kiviajataril panna õhtusöögiks haugiprae või koprašašlõki asemel lauale natuke käepärasemast toormest keedetud roog.Kuidas nii ammu küttimine ja kalapüük täpselt käisid, on pigem aimatav, aga küllap olid kauged kaasmaalased selles piisavalt osavad – muidu poleks ju need toredad sõnad meieni elanud. Hilisemast ajast on jahil- ja kalalkäigukombed täpsemini teada. Kuidas näiteks mõisaaegsed talupojad järvedest ja jõgedest soomust tegid, räägib Janno Simm, antropoloog ja harrastuskalamees, kirjandusmuuseumi töötaja. Siin on uudishimulikule lugejale mõned mõisted ja märksõnad, mida keskmine kalapüügiajaloohuviline võiks sisevete menetlemisest une pealt teada.