Minu esimene ja wiimne kalapüük

Mul tuleb sagedasti meele kauge lapsepõlv, millal ma elust esimesi tähelepanekuid hakkasin tegema. Meie elasime tol ajal Rõuge kirikumõisas, kus mu isa aidameheks oli. Mõisa ja kiriku vahel asus org paksu lepikuga, kus lõbus ojakene – mis oma alguse ülewalt suurest järwest sai – wulisedes alla weski järve jooksis.

Möldri Ossi, vend ja mina käisime sagedasti orus „küttimas“. Ossi tegi wibupüssi ja õpetas meid ka nooltega laskma. See oli küll enam ehk lõbu, mida siis tundsime, kui nool wihisedes läbi õhu lendas. Linde meie sellega ometi ei tabanud, kuigi oleksime tahtnud.