Algaja kalamees vajab julgustamist ja asjalikku nõu

Mu esivanemate talu elumaja ühest aknast paistab sillerdav Voo jõgi. Teisest aknast näen naabermajapidamist – mille peremees on põline kalamees – ja taamal ajaloolist kaluriküla Võõpsut. Kolmandast aknast aimdub vana metsavahitalu, mille peremees ja samuti kõik tema kolm poega õngega nii vee kui ka jää peal käivad. Pärna ladvast paistab Lämmijärv kenasti kätte. Kõik eeldused, et minustki võinuks kalamees saada, olid justkui olemas. Ometi pole seda paraku tänini juhtunud.

Tagasi vaadates leian, et mul jäi omal ajal kahjuks puudu julgustamisest ja asjatundlikust toest. Kadunud isa – toona mõõduka huviga kalastaja – viis mind mõnikord jõe äärde, õpetas ussi konksu otsa ajama ja korki õigele kõrgusele sättima, aga see esimene purikas ja isutekitaja jäi siiski saamata. Kuna elasime linnas ning maal olid isal käed-jalad pererahva vananedes üha rohkem tööd täis, siis jäid ühised kalalkäigud mingil ajal üldse ära.