Permit, lendõngega püüdjate Püha Graal

Jälgin peibutise uppumist, aga siis kaotan selle silmist. Arvan juba, et hoovus on selle minema viinud, kui järsku põgenevad kõik kalad justkui püssilasust. Ma ei teagi miks, aga teen seepeale haakelöögi ja uskumatu küll, aga mul on suur kala otsas.

Omaan on India ookeani äärne Lähis-Ida riik, kust algas minu kirg ookeanipüügi vastu ja kus olen nüüdseks juba neljal korral käinud.

Täpselt ei saagi aru, mis sinna tagasi tõmbab, sest suuri kalasaake pole ma sealt ju kunagi saanud. Ilmselt on selleks kalamehele omane lootus, et järgmisel korral läheb paremini. On ju nii ka Eestis, et kui näeme jões kalu, aga neid kätte ei saa, siis käime selles paigas nii kaua, kuni ihaldatud saagi tabame. Samamoodi seal – olen igal reisil näinud suuri kalu neid kätte saamata ja seetõttu on alati midagi kripeldama jäänud. Lisaks leidub midagi äärmiselt paeluvat selles avaras kõrbevaikuses. Nii veetsingi seal aprillis taas kord paar nädalat. Sel korral küll veidi teisiti, kodukontori formaadis, püüdes kala nädalavahetustel ja varahommikutel.