Naine, mine too kuuri alt turvast, iidsemat mistahes muust…

Nõnda kõneleb laulusõna ja see võtab lühidalt, aga seda ühesemalt kokku, kes on meile turbataim ja mis on meile turvas.

Nii ainelises, vaimlises kui ka hingelises tähenduses on turvas olnud soome sugu ja laiemalt ugri rahvale oluline tegelane juba iidseist aegadest peale.

Turvas on meid kütnud ja katnud, avitanud ja ravitsenud, jootnud ja kasinud. Selle põliskodu – raba – on meie meeli oma iidsuse ja nõiduslikkusega lummanud aastatuhandeid. Rabast tulenevad muistendid ja muinasjutud, uskumused ja hirmud. Kuid turbata poleks raba ning üksiti poleks ka väga olulist osa meie rahvuslikust pärimusest, meie iseloomust ja meie olemise ainulaadsusest. Turvas ja selle põliskodud on meie ja selgelt ka paljude teiste Õhtumaade rahvaste bushcraft-praktika kujunemises olnud üheks nähtamatuks lülitiks, kujundajaks ja säilitusaineks, ilma et me igapäevases metsaelu kogemuses seda liialt kasutaks. Turba olulisim panus meie kui metsarahva ühishinge kujunemises on selle sadade inimpõlvede pikkune kaudne, vaimline mõju. See „iidseim mistahes muust“ on meile märkimisväärselt olulisem, kui me täna seda tajume.