Tüütud kevadekuulutajad häirivad oma lärmiga

Juba pool sajandit on meie kliima üha soojemaks muutunud ja nihutanud kõik kevadeilmingud, sealhulgas ka rändlindude saabumise järjest varemaks. Künnivares, üks esimesi kevadekuulutajaid, on viimasel kümnendil pärale jõudnud kaks-kolm nädalat varem kui läinud sajandi keskpaiku – nüüd juba veebruari lõpuks.

Inimeste lähedusse asunud künnivaresed on mõnel eluperioodil ülimalt tüütud ja tülikad.

Künnivaresed kannavad üleni musta, mõne vaatenurga alt pisut violetselt helkivat sulgrüüd. Vanalindude nokatüvik on sulgedeta, kaetud hallikasvalge nahaga, noortel aga esimese eluaasta lõpuni mustade sulgedega ümbritsetud. Nad on peaaegu hallvarese suurused, ent sihvakamad ja kuni veerandi võrra kergemad – kaaluvad keskmiselt 400 grammi. Nende lendki on silmanähtavalt „heljuvam“. Enamasti tegutsevad nad salkadena ja ka pesitsemine on seltsinguline. Eestis pesitseb künnivareseid 8000–12 000 paari, talvitama jääb vaid 100–300 isendit, kes veedavad karmi ilmaga päevad linnaservadel mõnekaupa hallvareste ja hakkide seltsis.