Kivi kasutamise kõrval tundub metallide ajastute vältus kui piisk meres

Kivid on meie elus olnud sestsaadik, kui siinmail esimeste põhjalastena kanda kinnitasime. Ehk siis laias laastus kaksteist sajandit. Meie tulime lõunast, kivid põhjast. Enamik neist, mis silmale näha. Ja need tulid mõistagi ammu enne meid. Kuid mis silmale enam varjatud maakamaraga, need on siin olnud juba ilmaloomisest saati.

Need esimesed suured kivid rändasid siia mandrijää liustikega jääaja arenedes nii paarikümne aastatuhande eest.

Egas neist suurimaid muidu rändrahnudeks kutsuta. Tasapisi need Ahvenamaalt ja Soomest rändasid, jää turjal jänest sõites. Jäi jää seisma, jäid ka nemad. Ja aastatuhandete pärast jää sulades avastasid end maas istuvat. Või meres. See, et me neid täna maakivideks kutsume, neile, meres istuvaile isendeile, korda ei lähe. Lihtinimesele sama graniit ikka.