Rabalõhna ei saa millegi muuga asendada

Kui ma umbes-täpselt keskööl rabaserva sõitsin, et helkivaid ööpilvi pildistada ja üsna tõenäoliselt kuulata ka piirkonnas tegutsevate huntide ulgumist, tabas mind järgmine eksistentsiaalne probleem ‒ teine inimene! Tema auto oli samuti rabaserva pargitud.

Maailm põleb ja inimesi tapetakse, ja mitte ainult Ukrainas, mis paneb arutlema inimelu mõtte üle.

Kõik eelnev ja tegelikult ka minu enda praegune eluetapp, millel polegi päris kindlat suunda, on viimasel ajal pidurdanud kõiki mu tegemisi. Tean, mida tahan ja kuhu kavatsen liikuda, aga ümberringi toimuv tekitab eksistentsiaalseid mõtteid. Võib-olla on probleem hoopis hiljuti põetud borrelioosis, mis võib-olla polegi veel täielikult kadunud, kuigi rohud on korralikult võetud. Nahal on laik siiani näha. Esimest korda viieteist aasta jooksul õnnestus ka minul borrelioos saada. See on tegelikult kõige ohtlikum olukord, mis mul üldse Eesti metsas tekkinud, kui lahtised külakoerad välja jätta.