Kui kohtad metsas looma- või linnulast, tee nägu, nagu ei märkakski teda

Kõik aastaajad metsas on põnevad ja köitvad – igal oma nägu. Ent kevadet võiks iseloomustada kui saladusteaega. Loomadel on kätte jõudnud poegimis- ja lindudel pesitsusaeg.

Kevadine mets on täis noort elu, kellele vanemad püüavad luua parimaid kasvutingimusi.

Tärkav elu vajab hoolt ja armastust, sest ohte on palju. Iga munetud muna, koorunud või sündinud poeg oleks kellelegi maitsev ja väga vajalik suu- või kõhutäis. Nii on asjad looduses seatud. Elu saavad jätkata liigid ja isendid, kes on aegade jooksul omaks võtnud, kujundanud ja arendavad edasi strateegiat, mis tagab jätkusuutlikkuse. Kõik on omavahel tasakaalus. Võiks öelda, et majanduskava on arukalt koostatud. Kui kellelgi läheb väga hästi ja neid saab keskkonda koormavalt palju, tekib varem või hiljem vastupidine jõud ning algne tasakaal taastub. Ainult mingi ootamatu kolmas jõud (meteoriit, maavärin, vulkaan, viimasel ajal inimene ise) võib paadi lootusetult kõikuma lüüa. See oleks see, mida Piiblis nimetatakse maailma lõpuks.