Norus Peaga Mees ja Närviline Tüüp ehk Miks parem minna kala püüdma

Vidrik Võsoberg, 13. september 2019

Norus Peaga Mees on vanuselt arvatavalt viiekümnendates. Ta kannab iga ilmaga päevinäinud jopet ja kõrgeid kummikuid. Pea norus ja pilk asfaldil, kõnnib see pikka kasvu mees absoluutselt iga päev vähemalt kord iidsest kalurikülast lähedalasuvasse asulasse ja tagasi. Ikka tasasel sammul, pea norus. Mõnikord on tal mööda kergliiklusteed kodu poole naastes näpu otsas kilekotike vähema söögikraamiga. Enamasti aga on käed tühjad ja alaseljale ristatud. Norus Peaga Mees justkui ei märka ümbritsevat. Näis, nagu oleks tema õlul kogu maailma raskus – või peas lahendamisel üliraske filosoofiline probleem.

Närviline Tüüp on vast 30 ringis. Tema kannab enamasti sportlikke rõivaid. Mees põrutab kalurikülast linna tõtakal sammul, käed hoogu andmas. Vallakeskuses istub Närviline Tüüp poe ette pingile maha, sahistab pahuralt jalgadega, mudib sõrmi ja vaatab, kulm kortsus, poodlejaid. Viie minuti pärast hüppab kodanik püsti ja põrutab kiirel sammul teise poe juurde, et seal samamoodi aega surnuks lüüa. Mõnikord vahib Närviline Tüüp viivuks vallamaja ees purskkaevu. Ühel hetkel aga saab mehel kõigest villand ja ta sammub tõtakalt tagasi kaluriküla poole. Tedagi võib sel viiekilomeetrisel teel näha mitu korda päevas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?