Luuseri päevik: maal jääb ellu ka soss-sepp, sest külavõrgustik hoiab ta elus
„Loom löödi maha. Maksahuvi?“ kirjutab naabrinaine messindžeris pikema sissejuhatuseta. Farmeril on alati kiire.
„Lehma maksa? Jh!“ toksin samas stiilis vastu.
Kahe tunni pärast on üleaedne ukse taga: „Ma panin killu* liha ka!“
„Aga ma ei jaksa selle eest tasuda!“ pomisen, et midagigi öelda, sest „Aitäh!“ ei tule suurest rõõmust meelde.
„Ai, see on hea!“ itsitab naabrinaine ja istub autosse. Tal veel mitu talu läbi sõita.
*Kild liha tähendab pea kolmekilost käntsakat.
Tahad kolida maale huumori-, logelemis- ja magamistalu pidama, aga ei julge?
Ei julge, sest sa oled tuntud soss-sepp – eriti tolle sõbra kõrval, kes igal kevadel oma kahekorruselise äärelinnamaja soklini maha lammutab ja sügiseks uuesti üles ehitab, et siis esimeste külmade aegu murelikult ohata: „Ühe talve peab ehk veel kuidagi vastu.“