Kalapüügist Pärnu lahel: ilusti saavad kala ikka need, kes suudavad suurest massist eralduda

Esimest korda viis isa mu Pärnu lahe jääle kalale veel enne esimesse klassi minekut. Püüan siin anda edasi veidi oma aastakümnete pikkusest talipüügi kogemusest kodusel lahel.

Hobist kasvas päevatöö ja nüüd vean mitmendat aastat järjest kalamehi parimatesse ahvenapüügi paikadesse jäisel Pärnu lahel.

Ma ei ole mees, kes usub saatusesse. Pigem arvan, et Pärnu Kalatakso sündis erinevate varasemate asjade kokkulangemise tulemusena. Olen sündinud Pärnu lahe kaldal Raekülas ning seega seal ka lapsepõlve veetnud nii jääl kalastades kui jääpankade all haamriga tunneleid uuristades ja nende peal kevadel sõites. Ehk see väike lahesopp on mulle sõber olnud pikka aega. Isa viis mu esimest korda lahe jääle kalale veel enne esimesse klassi minekut, mis oli 90-ndate alguses. Sel ajal tegi iga mees Pärnu kirve ise ja vast see oligi sellise püügiviisi algusaeg. Mingeid ujuvkombesid ja jäänaaskleid sel ajal ei tuntud. Kuid olid veel korralikud talved ehk jääolud olid ohutumad.

Tol ajal polnud mingeid püüginorme, iga mees võis oma kala müüa ja mäletan, et parimad saagid tõid 1000–1500 krooni päevas, mis oli alaealisele poisile mega teenistus. Mu isiklik rekord Pärnu lahelt on ühe püügipäevaga 70 kilo tuuris ahvenat, mille ma kahe kartulikotiga Soome kelgul kaldale lohistasin. Täna on meil maksimaalne lubatud päevane püügikogus 15 kilo ja selle täis saamine on nüüd tunduvalt keerulisem kui toona.

90-ndate aastate lõpus ehitas isa nõukogude motorolleri Muravei raamile nii-öelda „Peipsi kummijuku‟ ehk karakati, mis oli siis kolmerattaline reka õhukummidele implementeeritud amfiibsõiduk. Mäletan üle meetrise lumega talve, kui isa pidi taha veel topelt õhukummid panema, et paksust lumest läbi saada.