Oota, mida? Et vahel on herilane hoopis liblikas?

Mustakollatriibuline muster viitab looduses ohule, mida on tark vältida. Pole siis ime, et mesilase-herilase väljanägemist kipuvad matkima mõned kärbsed, aga ka mardikad ja koguni liblikad, kel küll mürgiastelt pole, aga elu ometi armas.

 Kuidas teha vahet valusalt pistval herilasel ja näiteks sirelasel? „Kirjelda mulle, mille järgi sa tunned ära ühe või teise inimese näo,“ muigab mutukafotograaf Urmas Tartes. „Me hindame ju alati komplekti. Vilunud kalamees teeb silma pilgutamata vahet nurul ja latikal.“

No aga ikkagi – kes on need Eestis elavad putukad, kes on tõmmanud selga herilasega sarnase rüü? Võhiku silmale on nad ühed mesimummud kõik, aga kuidagi peab saama neid ju eristada. Seda enam, et osad võivad valusalt pista, osad hoopiski mitte. Urmas Tartes – looduspiltnik ja endine putukafüsioloogia professor – kuulab küsimused ära ja peab siis asjakohase loengu.

LOODUSESSE POLE KAPITALISM VEEL JÕUDNUD. „Kõigepealt: mesimumme ehk mett tagavaraks korjavaid liike on meil ainult üks – seesama mee- ehk kodumesilane. Kimalased endale mett talvevaruks ei kogu, nemad on siis lihtsalt mummud.