MÕNUS MATKARATAS EI PEA OLEMA KALLIS! Rattamatkaja Alo Lõhmus õpib Eestit tundma kruusateedel: „Kiirust ma taga ei aja. Ei mingit sporti!“

Hobirattur Alo Lõhmus on seda meelt, et kes tahab rattaga matkata, ostku esimene meelepärane vokk ja hakaku aga pihta. Ühe asjaga peab rattamatkaja muidugi arvestama: tuul on alati vastu. „Tee tuleb mõnikord mäest alla ka, aga tuul, jah, pöörab alati kiuslikult. Sellega tuleb lihtsalt leppida,“ ütleb Alo Lõhmus. Ja annab veel ühe soovituse: „Ilmateadet ei tasu vaadata, sest ilm on alati parem, kui sulle tundub. No ja isegi kui sajab – mis siis?“

Igasugu edevatele imevidinatele ja isegi spetsiifilistele matka- või spordirõivastele ei pea suurt rõhku panema – küll ajapikku selgub, mis on mugav.

„Ma olen ju maalt pärit, meil autot ei olnud ning loomulikul käisin ma jalgrattaga koolis ja üldse said kõik asjad jalgrattaga aetud, pere teised liikmed sõitsid ka ratastega. Üheksakümnendatel tulin ülikooli, rattad jäid maale maha ja varastati ära. Peagi hakkasin ka ajakirjanikuna tööle ja ajastu vaim oli selline, et tähtis oli osta pruugitud Ford Sierra. Nii jäi rattasõit soiku.