Foto | Kaupo Kikkas: mida me näeme ja mida arvame nägevat
Fotograafia võib olla väga palju erinevaid asju − see võib olla dokument, meelelahutus, ajalugu ja veel sada muud asja. Ometigi tundub mulle, et valdav enamus sellest, mida maailm fotograafiana tarbib, on sügavamas tähenduses vaid pinnavirvendus. Fotograafiat peetakse tihti kerglaseks ja liialt dokumentaalseks meediumiks, kergelt kopeeritavaks ja liiga lihtsalt kõigile kättesaadavaks. Kui võrrelda seda tema vanemate vendade maali, graafika või skulptuuriga, siis kindlasti on fotograafiasse sisenemise lävend neist madalam. Siiski üllatab fotograafia mind pärast 20-aastast fotograafikarjääri endiselt pidevalt. Ma olen aru saanud, et need aastad on õpetanud mulle pildistamise ja nägemise kõrval vaatamist, mõtlemist ja tundmist. Just mõtte ja tunde koostoimest algab see fotograafia osa, mis jääb pinnavirvendusest sügavamale ning kust edasi ei ole enam vahet, kas su tööriistaks on savi, pintsel või kaamera. Üks äärmiselt põnev fotograafia eripära on ka selle dünaamiline olemus. Mõnikord võtad sa kaamera kätte kindla mõttega ja teinekord hoopis mõtte puudumisel ning otsid temalt abi oma sisemise fookuse seadmisel. Kaamera aitab teravdada mõtet ja valida kitsa spektri maailmast, millega sa tööle asud. Suurt rolli mängib ootus ja eelhäälestus. Lisaks küsimusele „Mida ma selle pildiga öelda tahan?“ tasub küsida ka „Mida ma soovin, et pildivaataja tunneks?“ Tihti muudab sinu käitumist ja mõtteid pelgalt nendele küsimustele mõtlemine juba enne tegutsema asumist, isegi kui need kihutavad su peast läbi vaid sekundi murdosa jooksul. Vaieldamatult on fotograafia suurimaks eripäraks teiste meediumitega võrreldes asjaolu, et fotograafia töötab juba eksisteeriva, olemasoleva materjaliga. Puudub tühi lõuend. Tihti nähakse selles fotograafia suurt puudust ja on ka küünilisi kriitikuid, kes seetõttu kahtlevad, kas foto kui selline saab üldse olla kunst. Mulle aga tundub, et just siin on peidus fotograafia suurim salarelv. Olla ühtaegu dokumentaalne materjal reaalses maailmas eksisteerivast, kuid pakkudes samal hetkel pildivaatajale teise kihistisena hoopis uut lugu, mis valmib tänu tema mõtte ja tunde koostööle. Võib-olla jooksebki siit piir, kus ka loodusfotograafiast võib saada kunst ja see ei jää enam pelgalt looduse loominguks, mille fotograaf on dokumenteerinud. Nüüd on fotograaf loonud lisaks olemasolevale siia oma kujuteldava kihistise, mis ärgitab vaatama, mõtlema ja tundma. Just mõtte ja tunde koostoimest algab see fotograafia osa, mis jääb pinnavirvendusest sügavamale.