Vesi peale ja mäest alla!
„Kõik kraavid, teerajad ning mätaste vahed on täis sulisevaid niresid, mis otsekui ussikesed küüru ajades ja vingerdades tormavad rõõmsalt kallakust alla, kibedas jooksuhoos üksteisega ühinedes, laienedes ning teelt kaasa haarates pehkinud lehti, oksapuru ja sammalt ning kandes kõike seda oma turjal jõe suurde voolu kui pidutsevasse tantsusaali.”
August Gailit, „Toomas Nipernaadi”
Vooluveed on muude veekogudega võrreldes isevärki.
Kõrguste vahe tõttu eri otstes on neil algused ja lõpud (lähted ja suudmed). Meredel ja järvedel selliseid tunnuseid piiritleda ei saa. Võiks ju eeldada, et vesi on ikka vesi, voolaku või ärgu voolaku. Aga millegipärast asustavad voolavat vett paljud liigid, keda seisvas vees pole. Isegi kui jõgi voolab läbi järve, on sealgi sama jõega võrreldes paljud liigid teistsugused.