Kaasa tapmine ja tükeldamine, lapsepilastus, õdede-vendade ärasöömine – inimmaailmas jälgid roimad kuuluvad loomariigi argipäeva
Munadepühade järel kajastati laialt Soomaal aset leidnud tragöödiat, kus kaamera kullipilgu all elanud kaljukotkapaar jättis oma muna hooletusse ja pistis selle lõpuks kümnete veebiülekande jälgijate silme ees pintslisse. Inimmaailmas kokku lepitud normide järgi pannuks toimunu õhku ahmima isegi paljunäinud prokuröri. Looduses polnud juhtunu aga muu kui kõige tavalisem ellujäämine.
Inimühiskonna toimimiseks kokku lepitud moraali-, eetika- ja kriminaalkoodeksitega pole looduses midagi peale hakata.
Eelmise aasta kevadel hukkusid kõik Eesti viigerhüljeste pojad. Kuna jääd polnud, olid viigrimammad sunnitud poegima randades kiviklibu ja kõrkjate vahel, siin olid pojad aga kerge saak koguni suurematele kajakatele – rääkimata siis juba rebastest, kährikutest, šaakalitest, merikotkastest. Nii nad hukka saidki.