Kudevalvur2018

Tekst ja fotod: Jüri Nurk, Kalale!, keskkonnaministeerium, 14. september 2018

Juba viis aastat on Eesti Kalastajate Seltsi eestvedamisel korraldatud lõheliste kaitseaktsioone kaladele kõige haavatavamal eluperioodil. Paljud meist ei tea, et sügiseti avanevad Eestis Alaskaga sarnased vaatepildid, sest kala on kohati palju ja nad on väga suured. Ja kui seni võis karude asemel jõekallastel askeldamas näha röövpüüdjaid, siis nüüdseks on olukord muutunud. Kuidas täpsemalt, sellest räägib alljärgnevalt üks initsiaatoreid, Jüri Nurk EKSist.

forellid koelmul.

Sel sügisel saavad lõheliste kudejõgede valves osalevad vabatahtlikud näha eriti uhket vaatepilti, sest kudema saabuvaid põlvkondi tuleb aina juurde. Eesti Kalastajate Selts ootab ka tänavu laia ringi vabatahtlikke lõhejõgede äärde patrullima, et paljunemisega hõivatud punane kala ei langeks röövpüüdjatele hõlpsaagiks. Olen suvi läbi mõelnud, kas ka sel sügisel tulevad kalakaitsjad samasuguse rõõmuga välja nagu eelnevatel aastatel. Mis saab – kas vett on palju või vähe, sellest sõltub, millal ja kas üldse kala jõkke pääseb. Kas „röövikud“ on uusi skeeme välja mõelnud?

Tänavu peaks kudele tulema meie esimesed „Keila lukku“ projekti kalad, kelle emmede-isside kude me kaitsesime. Kalakaitsjatel on sees vägev ootusärevus, kas tunneme Emma-Elfriide ja Valduri lapsed näo järgi ära. Emma-Elfriide ja Valdur? Jah, kalakaitsjad panid nimed suurtele lõhedele, keda nad mitu ööd järjest nägid ühel ja samal koelmuplatsil toimetamas. Inimesele, kes näeb esimest korda vabas looduses toimetamas 10–15kilost lõhet, on see paras šokk. Nii mina kui ka teised kalakaitsjad oleme oma tuttavaid viinud jõeveerele, et näidata koll-lõhesid. Esimene mulje on peaaegu iga kord olnud selline: „Vauuu, kas need ujuvad tõepoolest meie meres ringi!“ või „Ma ei julge enam ujuma minna, see on ju sama suur nagu krokodill!”. Ükskord kudevalve algusaastatel viisin tuttava öösel jõe äärde, et näidata talle suuri kalu ja teha ka üks valvevahetus. Jõekaldal vilkusid lambid siin ja seal, selgus, et osa olid omad, teised võõrad. Peagi kohtusime õnneotsijatega ja oh imet, selgus, et nad olid öösel seenele tulnud. Kui seenelised teada said, et me oleme öösel valves, pakkisid nad oma nördinud meeleolu kokku ja läksid koju edasi jooma.

Samal ööl jalutasime tuttavaga teada-tuntud koha juurde, kus on alati üks-kaks suurt kolli kudemas. Seda kohta teavad ainult kirglikud kalakaitsjad ja mõni paadunud röövik. Kaugemalt nägime kala, aga kui lähemale saime, oh seda ahhetamist ja ohhetamist – ma polnud kahel varasemal hooajal nii suurt lõhet näinud –, ta trumpas eelnevad Emma-Elfriided ja Valdurid kaks korda üle. Sõber – kõva kalamees – pani suitsu ette ja ütles ohates, et ostab oma paadile plaanerid, downrigger’id ja kõik mis vaja, et minna selliseid kolle merele jahtima. Mina jällegi tundsin kerget rahulolu, et üldse mitte kalavõõras inimene sai elamuse ja veel missuguse. Pärast seda käis sõber nii mõnelgi korral valves ja kolli vaatamas. Seega igaüks, kes pole veel sügisel jõeveerel suuri lõhilasi valvamas käinud – tule ja sa ei kahetse! Meil käib igat masti rahvast, nii noori kui ka vanu, nii eestlasi kui ka muid rahvusi, emmesid koos imikutega ja eesti oma staare. Kõige selle valvega kaasnevad alati muhedad seltsilised, ja pean ütlema, et olen nii mõnegi hea tuttava sealt saanud ja loodan, et äkki keegi ütleb minu kohta sama. Seni pole ühtegi ohtlikku olukorda ette tulnud, sest reegel ütleb: üksi valvama ei lähe. Kokkuvõtvalt, härrad ja prouad, tulge vaatama, võtke kaasa lapsed, vanaisad, kas või loomad – lõbus ja elamusterohke vahetus saab olema tagatud!

Kontakti saab meiega kodulehe kaudu ja see on www.kalastajateselts.ee/ fb: Eesti Kalastajate Selts

.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?