Külli Tammur ja Pärnu jõe ökosüsteemi uus algus

TEKST JA FOFOD: JARKO JAADLA, 14. september 2018

Kohtume Külliga Jändjal, tema saatjateks on kolleegid keskkonnaministeeriumi haldusala asutustest, kõik naised. Kui paisu varemetele ronin, näen kristallselgest veest, et tõket enam pole, kujutage ette – vesi voolab ja täiesti vabalt! Kananahk tuleb peale, pisar silma ja naeratus suule. Aastaid kestnud looduse vägistamine on lõppenud. Külli käib objektil ringi ja annab veel viimaseid juhiseid. Pildistan teda eemalt, õrn naisterahvas suunamas tugevaid mehi ja võimsaid koppasid. Külli on sõbralik, reserveeritud, rahulik. Tunnen tohutut tänulikkust.

Jarko: Külli, Pärnu jõestiku paisudele lahenduste leidmine pole olnud lihtne ülesanne, ometi on esimene töövõit meie silme ees olemas – Jändja pais on maas, igaveseks. Palju õnne!

Külli: Aitäh! Tegelikult on teine pisike võit ka juba vöö vahel – Vihtra paisuvare sai ka juunis maha võetud.

Jarko: Millal alustasid tööd keskkonnaagentuuris ja kas olid eelnevalt ka paisuga kokku puutunud?

Külli: Alustasin keskkonnaagentuuris täpselt kaks aastat tagasi, septembri lõpul. Enne seda olin üksteist aastat töötanud keskkonnaministeeriumis ning muuhulgas korraldanud ka paisude likvideerimiseks Euroopa Liidust raha saamist. Ehk aus vastus on see, et olin mõnda paisu enne eemalt näinud, aga sisuliselt ei teadnud suurt midagi.

Jarko: Kas hirmu ei olnud, et kole suur projekt?

Külli: Miskipärast ei olnud jah. Üks Euroopa Liidu rahaga töötamise miinuseid on see, et 15 miljonit eurot, mis on mu projekti eelarve, tundub pigem vähe ja hakkad mõtlema, et huvitav, kuidas sellega välja tulla. See on muidugi nali. Teadsin tööd vastu võttes lihtsalt väga selgelt, mida vaja teha on, palju mul raha ja aega on ning et mu projekti toetatakse – ideaalsemat töökirjeldust annab soovida.

Jändja on vaba.

Jarko: Mind huvitab, kuidas selliseks suurte asjade tegijaks saadakse, millised eeldused peavad olema, kes on olnud sinu eeskujuks?

Külli: Eeldus on see, et sa suudad teha väga mitut asja paralleelselt, suhelda erinevate inimestega ning oma paberimajanduse korras hoida. Ühest küljest peab olema täpne ja võimeline protsesse planeerima ja juhtima, teisest küljest ei saa detailidesse kinni joosta ja lasta end heidutada sellest, kui plaan ei läinud päris nii, nagu sa alguses mõtlesid. Mu elu on juba päris pikka aega saatnud kaks põhimõtet: „küll saab“ ning „elu on nii läinud“ ehk ükskõik kui raske mingi asi tundub, siis kuidagi saab selle ju ikkagi tehtud ning kui midagi läheb viltu, siis ei tasu selle otsa heietama ja põdema jääda, vaid tuleb edasi tegutseda ning asi korda ajada. Inimestega peab läbi saama, sest kõiki asju ei saa ise teada ja tuleb abi paluda. Kui sa oled inimesena ebameeldiv, ei soovi eriti keegi sind aidata või poolele teele vastu tulla. Mu eeskuju läbi elu on olnud isa, kes oli alati rahulik, lihtne, ennastsalgavalt abivalmis ning suurepärase huumorimeelega. Ma püüan ka sinnapoole.

Jarko: Millised on olnud sinu varajasemad eesmärgid, mis aidanud nõnda vahedaks saada?

Külli: Ma olen oma päevatöö kõrvalt juba pea kümme aastat juhtinud volikogu – esialgu väikese Padise valla oma ja nüüd aasta jagu suurt Lääne-Harju valla oma. See on töö, millel puudub igasugune ametikirjeldus, su ampluaa peab ulatuma üleajavast solgikaevust rahvusvahelise koostööni, tööaeg on 24/7 ja igaühel on võimalik sind süüdistada absoluutselt kõiges, mis kuskil valesti on. Aitäh öeldakse harva, aga õnneks ikka vahel öeldakse. Selline töö õpetab palju, karastab ka. Sealjuures ei kuulu ma ühtegi erakonda ning mul puuduvad absoluutselt igasugused poliitilised ambitsioonid. Olen volikogu esimees olnud, sest mind päriselt ka huvitab, et mu kodukohas oleks elu parem. Ma ei ole kunagi seadnud endale mingeid suuresõnalisi eesmärke – viie aastaga peaministriks vms. Mu eesmärk on teha oma tööd südamega, nii hästi kui ma oskan ja suudan ja et ma saan igal õhtul puhta südametunnistusega magama minna. Sõltumata sellest, kas ma juhin volikogu, projekti või laon puid.

Jarko: Mis sind antud suurprojekti vedama motiveeris?

Külli: Võimalus midagi ära teha. Päriselt ka valmis saada. Algusest lõpuni ja öelda, et näete – nüüd on valmis. Ministeeriumis töötades nägin seda harva. Saad küll asjad valmis, mingi määruse näiteks, aga see ei tekitanud just sellist juhhuu-efekti, kuigi töö ise on kahtlemata väga vajalik. Kui ei oleks inimesi, kes raha välja ajaksid, regulatsiooni valmis kirjutaksid, siis ei oleks ka väga paljusid projekte. Ma olin muide üks neist, kes sellesama Pärnu jõestiku projekti rahastuse ministeeriumi ajal lõpuks ära korraldas ning paberile pani, aga seda üldjuhul lihtsalt ei märgata ega teadvustata. Pigem isegi kirutakse lolle, laisku ja kohvitavaid ametnikke ning keegi ei taha sinust ajakirja persoonilugu teha (naerab).

Jarko: Minu arvates on tegemist ühe keerulisema projektiga, mis üldse Eesti riigi ajaloos on ette tulnud. Mõjutatud olevate isikute ring on äärmiselt lai, eksimisvõimalust pole. Ma ei küsi, kas on olnud raske, küsin, kuidas sellise koormaga toime tulla?

Külli: Keerulisim ta kindlasti ei ole, looduskaitse valdkonnas üks suuremaid küll. Tähelepanuväärne on see projekt aga minu meelest eelkõige seetõttu, et võtsime ühe piirkonna ja proovime selle nüüd

terviklikult lahendada. Pärnu jõgi algusest lõpuni vabaks ja boonusena juurde hulk paise lisajõgedel, eeskätt esmased rändetõkked. Selle projekti mõju saab olema märgiline, seda on näha juba selle seltskonna pealt, kes minu tegemiste vastu huvi tunneb – järelikult on see asi inimestele väga tähtis. Nii eripalgelisi teemasse kirglikult suhtuvaid inimesi ei ole ma varem kohanud ja see innustab. Kohati kahtlemata väsitab ka. Koormat õlul õnneks ei tunneta, aga kui vahel tahan pead tuulutada, siis selleks on mul maailma kõige suurepärasemad sõbrad, kellega mul pole absoluutselt mingit vahet, mida või kus me koos teeme, see on kindla peale kvaliteetselt veedetud aeg.

Jarko: Kas sa vahel kalal ka käid?

Külli: Ma olen selline saamatum kalamees, kes siiski üritab, nii et paar-kolm korda aastas ikka käin. Oskusi napib, seega ainult õngitsen ja suurim saak on tõenäoliselt mõni alamõõduline ahven kodukandi Tänavjärvest. Rekord on tegelikult kindlasti isaga kahasse võrkudega püütud lestad Pakri saarte alt – veel kodus elades käisime ikka ülepäeva isaga värsket lesta hankimas. Kalal käimine kui selline on mulle isegi suurem nauding, kui ootusärevus suure saagi ees. Seega kirglik kalamees ma ei ole, aga protsessi naudin täiega – ilusat Eesti loodust, rahu ja vaikust.

Jarko: Mis on sinu kirg, kuhu sa paned oma vaba aja ja raha?

Külli: Mulle meeldib kontsertidel käia ja neisse elamustesse ning mälestustesse ma seda raha ikka investeerin. Sel aastal on muusikalises mõttes päris hea saak olnud. Süüa meeldib ka hirmsasti ja hea meelega avastan uusi restorane või kokkan ise. Kuus viimast aastat oleme osalenud kodukohvikute päevadel ja võtame siis ka kohvikupidamist kogu hingega. Katsume teha ikka restorani tasemel, kõik detailid viimseni lihvitud, vanaema parim portselan kapist välja tassitud, maitsed täiuslikkuseni nüansirikkad. Meie kodukohviku paari aasta taguseid haugikotlette nurutakse siiani. Aga me ei tee, sest retsept on nii ülisalajane, et me ise ka ei tea seda.

Külli ja tema kolleegid 10. augustil Sindi paisu all.

Jarko: Mis on sinu järgmine tööalane eesmärk, kui Pärnu jõestiku kaust ühel päeval sinu seljataga kaaned suleb, oled ehk mõelnud, unistanud?

Külli: Praegu tunnen, et projektijuhtimine istub mulle, samuti keskkonnavaldkond, seega hea meelega toimetaksin edasi sel maastikul. Selge on see, et kellast kellani laua taga tagumikutunde ma enam iial ei istu – selleks pean oma aega liiga väärtuslikuks. Aga võib-olla lähen hoopis oma armsa sõbra catering’i-firmasse abikokaks, eks elu näitab.

Jarko: Olles selle asja sees ja finišisirge paistab, mida sooviksid nende ridade lugejatele veel öelda?

Külli: Kõige keerulisem etapp Sindi paisu puhul on ilmselt seljataha jäänud – kompromissi leidmine ning igikestvatena näivate ettevalmistustööde lõpetamine. Nüüd algab aga kõige vastutusrikkam projekti osa – ehitustööd – ja siin tõepoolest pole eksimisruumi ei ehitajal, inseneridel ega minul. Igakülgne toetus kulub ära, samuti tänan ma kogu südamest neid vabatahtlikke, kes juba praegu ja kindlasti ka tulevikus teevad ennastsalgavalt tööd, et röövpüüdjaid nii Sindis kui ka mujal Eestis ohjeldada. Pärast paisude avamist Pärnu jõel tulevad ilmselt piirangud püügile, et asurkond jõuaks taastuda ja kosuda ning siis on eriti oluline, et kamp ahneid lollpäid kogu meie ühist pingutust ära ei nulliks.

Jarko: Ma sooviksin kunagi sind tänutäheks lõhet püüdma siia tuua, kas tuled?

Külli: Suurima heameelega, kui sa oled valmis, et ma mõne su spinningu jõepõhja lennutan (naerab).

Jarko: Pole probleemi, hea meelega annan selleks puhuks oma parima õngekomplekti. Tänan veel kord südamega tehtud töö eest, saatku sind alati sitkus, rikkus ja armastus.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?