Toomas Vint: äraläinud kalad on alati kõige suuremad

Toomas Vint, 5. juuli 2017

Kunstnik ja kirjanik Toomas Vint kirjutab oma kalamehetee algusaegadest ja ühest võimsast emotsioonist, mida kalapüük talle pakkunud on.

Hakkasin tõsisemalt kalastama alles kolmekümnendates eluaastates, kui meie sõpruskond kogunes suviti kunstnik Valdur Ohaka juurde Kütiorgu. Alalised külalised püüdsid kõik kala. Me olime sõna otseses mõttes kalastusnarkomaanid. Igal võimalikul juhul loopisime lanti või õngitsesime. Kala püüti söögiks, maiustati praetud haugi ja lutsusüldiga. Õhtud möödusid rehetoas kõikvõimalikel teemadel targutades. Püüdsime ussi ja elussöödaga. Kärbsetõuk ja sissesöötmine ei kuulunud meie kombestikku.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?