Jaanus Nõgisto: kuidas minust peaaegu kalamees sai

„Muidugi sikutasin ma lapsena Muugal elades pajuoksast tehtud õngeridvaga Iru silla kõrvalt mõne viidika välja, aga kirglikku kalameest minust siiski ei saanud,“ nendib Jaanus Nõgisto.

Naabripoisid võtsid mu teinekord Maardu järve äärde kaasa ja siis jäi konksu otsa mõni koger. Selline ilge mudamaitseline elukas. Isa ütles, et tema ei sööks sellist isegi sõja ajal. Aastakümneid hiljem, kui ma perega Hiiumaale, Kõpu poolsaarele Mustana randa elamise ostsin, võtsin end Kõrgessaare vallavalitsuses arvele privilegeeritud rannakalurina, kel paarisaja krooni eest aastas oli õigus kaks võrku vette lasta. Loaga kaasnes ka püügipäevik, kuhu tuli kirja panna kõik sinu ohvriks langenud mereelukad. Seda päevikut tuli veel iga kuu vallavalitsuses näitamas käia.