Kommentaar | Riigimetsa majandamine nõuab tänapäeval kõva närvi

Tänavu tähistame Järvselja ürgmetsa 100. sünnipäeva ja möödub ka 103 aastat ajast, mil minu vanaisa Paul Erik (VR I/3) lõpetas ohvitserikarjääri Eesti sõjaväes ning asus tööle Riigimetsade peavalitsuse Audru metskonna metsaülemana.

Rotatsiooni korras 1934. aastal Alatskivi metsaülemaks üle viiduna kirjutab ta siinsamas ajakirjas Eesti Mets järgmist: „Viimastel aegadel on kirjutustes Eesti metsade üle tundunud hädalist soigumist. Metsaelu vaatlejad nagu oleksid näinud vaid panoraame, kus kännustikud vahelduvad võsametsadega, mis metsade laastamisest jäänud järele ja nende kirjutisi lugedes tundub, et meie põlised laaned on sellaselt kokku kuivanud, et need üle laiade lagendike enam suuremat silma ei paistagi.

Well! Kännustike ja lagendike olemasolu ma ei eita. See on loomulik nähtus igas tulundusmetsas meil maksvate raieviiside juures, kuid metsade seisukord pole kaugeltki nii halb, et ainult kännustikud ja lagendikud peaksid meie meeli köitma. Meil on veel tugevaid metsatagavarasid, meil on ka säilinud otse haruldasi ja oma koosseisult ja kasvult põliseid laasi.“
Kas tuleb tuttav ette?