Urmas Tartes õpetab, kuidas elada koos sääskedega

Rainer Kerge, ÕL, 15. juuli 2020

„Kui inimestelt uurida, keda võiks siit maailmast ära kaotada, on esimene vastus tavaliselt sääsed. Sest nad on vastikud vereimejad,“ muigab Urmas Tartes, endine putukaprofessor ja praegune putukafotograaf.

Urmas Tartesega vesteldes saab kiiresti selgeks, et sääserohkuses on osa süüd inimesel endal.

Kõigepealt selles, et oleme arvukalt olemas, garanteerides nii sääskedele toidulaua. Lisaks loome – sageli enda teadmata – ohtralt elupaiku, kus sääsevastsed saavad rahulikult tüütuteks pinisejateks kasvada.

Tartes pidas meie ajakirja palvel väikese loengu teemal „Kes on sääsk, miks ta verd imeb ja kuidas temaga koos elada?“

Konspekt on järgmine.

„Evolutsioonil ei ole suunda, evolutsioonil pole kirjas, et nüüd teeme vereimejad. Lihtsalt – kui tekib mingi ökonišš, võetakse see kasutusele. Imetajate tulekuga said verdimevad sääsed endale tohutu toidubaasi. Tänapäeval on imetajatest hästi arvukalt inimesi ja kariloomi ning mitte kunagi maakera ajaloos pole olnud sääse seiskohalt nii palju „kõndivad puljongikotte“ kui praegu. Sääskedel on praegu väga hea aeg.“

Sääsed on putukad, keda inimesed kõige rohkem aitavad

„Eestis on kindlasti sääskede arvukusele mõjunud omaaegsed suured kuivenduskampaaniad, millega vähendati lompide tekkimise võimalusi. Samas on inimeste abistav käsi olnud vähemalt sama tõhus sääskedele sobivate veesilmade loomisel.

Sääsevastsetele passivad arenguks kõikvõimalikud inimese loodud veesilmad. Aga ka näiteks kuhugi laotud või unustatud autorehvid, kust teadupärast pole võimalik vett välja valada. Ma olen näinud autorehvidest ehitatud aeda, siiani pruugitakse rehve väga palju paadisadamates pehmenduseks, siloaukude kile kinnihoidmiseks kasutatavad rehvid moodustavad lausa sääsehotelli.

Sääsed on putukad, keda inimesed kõige rohkem aitavad, luues vastsetele mõnusaid elupaiku.“

PARADIIS. Selline lageda taeva all kõrguv rehvikuhi on tõeline sääseparadiis, sest siin tekivad sademeteveest kümned ja kümned pisikesed tiigid, mis on ideaalsed elupaigd vastsetele. (Urmas Tartes)

Mõnel kevadel saame kraesse korraga mitme aasta sääsed

„Sääskede tippaeg jääb loomulikult kevadesse, algab mai lõpus ja kestab jaanipäevani. Mingil määral jagub pistesääski, neid on meil 33 liiki, kogu soojale hooajale.

Paar aastat tagasi oli pikem soojem sügis ja ma mäletan, kuidas oktoobrikuus oli metsavahel sääski nagu juuni keskpaigas. Sellele eelnes muidugi hästi vihmane august ja september, nii et sigimiskohti oli palju ja sügisesed sääseliigid arvukad.

Kevadeti, kui sääski lendab kõige enam, söövad meid valdavalt metsasääsed, keda on ka mitmest liigist ja kelle vastsed arenevad enamasti lume- või vihmaveest tekkinud lompides. Neis peitub ka vastus küsimusele, miks mõni aasta on erakordselt sääserohke.

Ka lumevaesele talvele järgnenud kuival kevadel munevad metsasääsed oma munad maapinnale, neisse lohkudesse, kuhu enamasti vesi koguneb. Sääsemunad peavad maapinnal vastu kuni neli aastat ja kui siis mitme kuiva kevade järel tuleb üks sademeveerohke kevad, võivad kooruda korraga mitme aasta sääsed.“

LOODUSLIK KODUPAIK. Metsalombike ehk sääseallikas.

Aasia tiigersääsk ja Dengue viirus aina lähenevad

„Kliimasoojenemine annab mõnele sääseliigile võimaluse saada suve jooksul mitu põlvkonda. Nende arvukus suureneb ja pikeneb periood, mil peame sääskedega koos toimetama. Kui kevadel tõuseb lompides veetemperatuur kõrgemaks kui neli kraadi, hakkavad vastsed arenema ja mida soojem on, seda kiiremini.

Veel üks muutus, mis kaasneb globaalse kliimasoojenemisega ja mis annab juba tooni Lõuna-Euroopas, on troopiliste sääseliikide ja nende kantavate haiguste liikumine põhja poole ning isegi mandrite vahel.

Aasia tiigersääsk, kes on tuntud seoses Dengue ja Zika viirusega, kolib meile järjest lähemale, aga praegu on Eestis tema jaoks veel liiga külm.“

Hea teada: sääsed on tegelikult kehvad lendajad

„Sääsed on väga viletsad lendajad. Lombist, kus sääsk koorub, jõuab ta elu jooksul kõige rohkem paarisaja meetri kaugusele. Nii et kui me peame kuskil lageda taeva all pidu, võime olla selles mõttes suhteliselt rahulikud, et meie ümber on ainult konkreetse koha sääsed, kuskilt kaugelt neid juurde ei lenda.

Siit saab kohe tuletada ühe huvitava käitumusliku sääsetõrjemeetodi − mida rahvarohkem aiapidu või piknik, seda rohkem kohalikud sääsed piduliste vahel hajuvad.

Lendamisel on sääsel kaks piiri. Kõigepealt temperatuur. Alla kaheksa kraadi sääsk ei lenda, sest siis on liiga külm. Samuti ei taha ta liikuda kuuma ja kuiva ilmaga – õhus püsimine ja navigeerimine nõuab palju energiat, trahheesüsteem peab olema lahti, et õhk läbi käiks ja kui õhk on liiga soe, kuivab sääsk lihtsalt ära. Samas metsas, kus õhuniiskus on ikkagi natuke suurem, leidub sääski ka palaval keskpäeval.

Teiseks mõjutab sääske tuul, mis võib ta lihtsalt minema puhuda. Veel üks hea näide käitumuslikust võimalusest nendega hakkama saada − avatud tuulisel maastikul on sääski kõvasti vähem.“

Urmas Tartes Matsalu Loodusfilmide festivalil. (Heiko Kruusi)

Sääsk leiab inimese üles CO₂, piimhappe ja soojuse järgi?

„Kuna sääsk kaugele lennata ei jaksa, pole tal sageli väga valikut, keda imeda, ammugi ei selekteeri ta inimesi veregrupi järgi, sest vere omadustest saab ta aimu alles siis, kui imema hakkab. Pealegi on sääsele vajalikud toitained kõikides veregruppides üsna samalaadsed.

Muidugi on inimesi, keda sääsed ründavad rohkem ja see taandub nahalt lenduvatele keemilistele signaalidele. Kõigepealt tunnevad sääsed saaklooma ära, kui kuskil tõuseb äkki süsihappegaasi kontsentratsioon – see on kindel märk, et liikvel on suurem elukas. Järgmisena meelitavad sääski veel soojus ja nahalt lenduvad piimhape ja oktenool. Muud nahalt lenduvad keemilised signaalid, mis reedavad pisikesi ainevahetuslikke nüansse, on vähem tähtsad, aga võivad mõjutada sääse otsust olukorras, kus ta saab saaki valida – näiteks piknikuliste seltskonnas.

Ülekaaluline inimene, kellele juba väike liikumine tähendab suur füüsilist pingutust, mis ta kohe higiseks ajab, eritab õhku nii rohkem soojust kui ka keemilisi molekule, mis sääse tähelepanu püüavad. Loomulikult lendavad sääsed pigem tema juurde kui kaaslase peale, kes pole higiseks läinud.

Kõik me oleme kogenud, et kui kõnnime rahulikult ja peatume, on meie ümber vähem sääski, aga kui jookseme end higiseks ja jääme siis seisma, on momentaanselt sääseparv ümber.

Kindlasti meelitab sääski juurde ka näiteks alkoholi tarbimine, sest siis me hingeldame rohkem, meie ainevahetus on kõrgem ja nii võimendame ka keha tavalisi signaale.

Samuti mõjuvad sääskedele kutsuvalt ka mõned lõhnaõlid. Oktenooli leidub inimese naha pinnal väikeses koguses niigi, aga seda kasutatakse ka mõne parfüümi koostises, kus seda on palju rohkem ja lendudes annab see sääskedele signaali, et siin on nüüd kohe keegi eriti priske, keda süüa.

Kindlasti ei toimu sääskedel sellist allatuult inimese leidmist, nagu on näidatud ööliblikate või mardikate puhul, kuidas feromoonide peale lendavad isased emaste juurde.“

IMELINE MUUTUS. Laulusääsk kestub nukust. (Urmas Tartes)

Sääsepiste on valus ainult alguses

„Esimese asjana süstib sääsk imemise kohta valuvaigisteid, mis peavad maskeerima tema toimetamist. Seda saab igaüks järele kontrollida − kui alguses võib sääsepiste olla päris valus, siis üsna pea ei tunne me enam, et ta parajasti meie verd imeb.

Muide, kevadel maksab lasta esimesel sääsel kõht täis süüa, sest siis saab meie immuunsüsteem, mis on talvega pisut uimaseks muutunud, kätte kogu buketi sellest umbes 200 keemilisest ühendist, mida sääse sülg sisaldab, ja meie organismi tavapärane vastupanuvõime taastub. Edaspidi tekib suuri ja sügelevaid kuplasid palju vähem.

Muidugi on võimalik, et inimene on sääsehammustusega organismi sattuvate ainete suhtes allergiline, aga see on juba teine teema.“

Kaugeltki kõik sääsed ei saa kõhtu täis

„Verd imevad ainult emased sääsed, et munemiseks rohkem jõudu koguda. Nektarit saavad nad muidugi ka süüa, sest neile on magusat samuti vaja, aga veri on kõige tõhusam toit, äärmiselt kasulik puljong. No ja kui sääsk ikka leiab metslooma, kellel pole pikka saba – näiteks põdra –, on tema peal söömine ka üsna ohutu, kõik kohad on avatud.

Iga sääsk muidugi sobivat saaklooma ei leia ja mõni saab oma munad munetud verd imemata. Huvitav evolutsioon on toimunud linnasääskedega, kes elavad valdavalt metroodes. Sealsetes niiskemates maa-alustes elupaikades võivad sääsed sigida verd söömata, nii-öelda vastseea rasvast.“

Sääse vastu aitab rahulik meel ja elukogemus

„Kuidas end sääskede eest kaitsta? Vahend number üks on rahulik meel ja oskus leida metsas käies või veekogu ääres toimetades endale nii palju õhinal tegutsemislusti, et ei pane sääski tähelegi. See on absoluutselt kõige elutervem võimalus nendega koos elada.

Teine variant, mida kasutavad looduses kõik loomad, on käitumuslik kohanemine − kui ikka väga vaja ei ole, siis ma ei lähe sääserohkesse paika ajal, mil vereimejaid on seal tõesti palju. Püüan valida liikumiseks selliseid kohti ja aegu, et satuksin sääskedega võimalikult vähe kokku.

Käitumusliku sääsetõrje alaliik on oskus valida sobiv riietus. See on häbematult lihtne − on olemas kohe selliseid matkariided, mille kangad on küll kerged ja hingavad, aga kust sääsk oma iminokka läbi ei pista. Tõsi, need on pigem kasutatavad olukorras, kus õhutemperatuur ei ole väga kõrge, sest arusaadavalt on lühikeste pükste rahustav efekt natuke tagasihoidlikum kui pikkadel pükstel.“

Sääsk. (Urmas Tartes)

Sääsemürki tuleb kasutada aru järgi, sest mürk on mürk

„Valides sääsetõrjevahendeid, mida saab peale määrida või pihustada, sõltub palju sellest, mida ja kuhu me tegema läheme. Kui oleme looduses aktiivsed ja liigume, siis üldjuhul meil keemilist tõrjet vaja polegi.

Kui me aga peame varjes või paadis kaua rahulikult istuma, tasub midagi kasutada, aga siin on rusikareegel see, et mida vähem ja lühemat aega, seda parem.

Mitte mingil juhul ei maksa sääsemürki panna peale ennetavalt, kohe kodust välja minnes. Ei, võtame selle totsiku kaasa ja alles siis, kui juba looduses olles selgub, et tõesti on vaja, pihustame ja määrime.

Miks nii? Aga sellepärast, et kõik sääsetõrjevahendid on oma olemuselt mürgid. Jah, sääsega võrreldes paksu nahaga inimese tapmiseks läheb neid vaja väga-väga-väga palju suuremas koguses, aga mürk on mürk. Mida lühemat aega me seda enda peal kanname, seda parem.

Sääsetõrjevahendi toime kestus sõltub jälle selle kontsentratsioonist – mida lahjem segu, seda lühem kaitse. Kui me aga ei lähe tipphooajal tundrasse või taigasse, pole meil vaja määrida ennast pealaest jalatallani kokku kaheksatunnist kaitset lubava mürgiga. Paariks tunniks jõe ääres passimiseks piisab palju lahjemast kraamist. Ja siis on ka hea koju jõudes end kohe puhtaks pesta.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?